Oh, je voudrais tant que tu te souviennes

Jour treize.
Montpellier aeg hakkab otsa saama, ega me siia paigal seisma ju tulnud. Kuhu nüüd? Miskit mereäärset poleks paha..liisk langeb Cassis peale vahepeatusega Marseille’is, paari võtavad K ja L ning alustavad päeva Nimes’i sildikesega autotuultepöörises, kust neid päästab..noh see inimene, kes neid Baillarguesse viib. Oli vist nii? No seal on küll üks paras auguke. Aah, jõmm Baby Borniga tagaisteml, justjust. Vähemalt seda järgmist konditsioneeritut panni vanamehega Luneli poole ma mäletan täpsemalt. Ja edasi? Eks ikka Nimes, minu poolt kõige kummalisemas autokoosluses mis seisneb ühes Türgi isas ja tema kolmes pojas, kelle külje alla meidki pressitakse. Kergelt mugavamaks läheb Marseille suunaga sakslaste masinas ning lõpuks jääb üle vaid teised eestlased üles otsida..mis on täpselt 50 protsenti võimalik, sest GP duol oli ilmselgelt kilomeetrite viisi raskusi. Marseillesse minnes Avignonist ikka läbi ju ei läheks? Viimase euro eest ostkem champagne. Algavad null euro päevad. Aa, kas tavaliselt siis ei pestagi juukseid Quicki kraanikausis? Vilunult leiame privaatala otse peakai kõrval, mida annab nautida üllatavalt kaua enne, kui valvurionu bonne nuit soovib. Vahepeal jõuavad isegi ruutu emand ja ärtu poiss kohale jõuda ning poti ässaga turistituuri kaile peale teha(‘Sa pole vist kohalik, kus sa elad?’-‘Maailmas’). Lisaks õnnestub liigse uudishimu tõttu ka genitaaliloendile üks juurde lisada..pagana nilbeks kujuneb see reis ning tase aina tõuseb. Aga täna magagem kiriku ees.
Jour quatorze.
Kuidas olekski parem ärgata, kui kõrva huilgava C-ga? Või noh..bussbussbuss viib meid väikelinnaparadiisi, mis tagantjärele mõeldes polnud ju sugugi nii eriline, aga siiski, päike ja meri ja mäelisus. Pika peesitamise peale võib saada ülekuumenemise osaliseks, mille leevenduseks tuleb raamat lõpuks finaali viia, seesama, mida ikka ja jälle mõni noor tudengineiu Prantsusmaa poole viivas kiirrongis loeb, ning peituda pargi jahedasse varju, mis siis, et sealt õige varsti võmmihärra õlale koputama tuleb. Ja tiigis on hani. Natuke tonni, natuke õhtust laadamöllu, natuke lavakaklust ja natuke tulevikuennustamist à la Fowles ning on aeg leida oma uus voodi, milleks saab seekord ametlikult reisi kõige kardinaalsemalt ebamugavam pinnas viltuse krobelise betooni näol kaldega 45 kraadi.
Jour quinze.
Jätkuvad null euro päevad.. pestud, kasitud C ja L seisavad tänaval ning vaatavad maas lebavat pizzat. Ei, nii päris ei lähe. Le souvenir des francais on koht kus olla. Valged hauad, valged kujud, valged kivikesed ning kirjud kunstlilled. C tuttavatepagasis polevat veel ühtegi teist surnuaiafriiki, elagu unikaalsus siis ilmselt? Veetlev, lummav, hurmav. Viltusel pingil üle mitme aasta esimene või sulab soojal baguette’il(või oli lihtsalt päike nii kuum?) ning kehad puhkavad üksteise otsas. Cassis saab läbi, reis saab läbi, aga see on tabu. Selle asemel ladugem kaarte: risti kuus, poti neli, ruutu kümme, Jürgen, Laura Kalle, ärtu üheksa, Arseni, Mirjam, ruutu kaks, poti viis, Katarina.....Ruutu kuningas, Poti Äss. Saagu nii. Linna piir on lähemal kui kunagi varem, ükskõik, kus sa ka ei viibi. Esimest korda sõidame neljakesi, Poti Emand ja Ärtu Poiss jäävad jälle omapead, samal ajal kui ülejäänud pressivad end usinalt üleni valgesse riietatud ning halba inglise keelte purssida püüdva prantslanna masinasse, et saada edasi kuni..oli see Bandol? Kes kurat neid kiirtee pealesõite teab. Sealtsamast ikka jälle neljakesi kanepivenna tükeldatud autosarnases masinas. Mäletan silmi ja mäletan kulme. Kogemata sai ka Toulon nähtud ning kaunis ohtlikus kohas St.Tropez sildikesega lehvitatud kuni tuleb jälle midagi uut ja esimest- prantslasest autojuht, kes midagi ei rääkinud. Kahekesi magada võõras autos pole vist kuigi soovituslik, aga mis teha. Selle tulemusel tekib totaalne navigatsioonipuudulikkus, sest kuskil kohas maha saanuna hääletame St.Maxime poole, kaarditult, nagu alati ning leiame end totaalse küsimärgi all seismas, sest kuidas ometi saab olla nii, et Montpellier poole sõites pidime mere poolt paremale sõitma ja nüüd tagasi tulles peaks ju vasakule, aga mis kuradi meresopp see selline siin ometi on ja mispärast St.Tropez paremale merest juhatab? Müstika ning ajupuudulikkus kuni järgmise auto poole teeni välja enne kui isa ja poja tagaistmelt äkki kostab: ‘AAAAaaaaaaaa!’
Elagu tähelepanuvõime, mis kahe silma vahele jätab fakti, et St.Tropez’st sai mööda sõidetud. Aga pole hullu, nii võib ka. Viimase otsa eest võib tänada kitarri tänu kellele (kui talle juba eraldi lennupiletit nõutakse, võib talle juba siis nimegi panna) tõmbas kõrvale prantsuse lakutud süldibändiduo suunaga otse St.Tropez rikkurite keskele.
Ühisotsus- ilus linn, hirmsad inimesed. Higist tilkuvad, mullased (kroonikad ütlevad, et kunagi sai jalgu pestud) ja väsinud – ‘Pagana rikkad, rahulolevad, puhtad, jäätistõgivad turistid, nohh!’ Rohelised viinamarjad? Ei tea, ei ütleks, tegelikult leidsime hoopis punaseid. Esimest korda elus (sügis võib tulla) otse puu otsast viinamarju nosida pärast kilomeetrite jagu mäkkeronimist, et teada saada oma asukoha totaalvalesusest, see on kergendus. Ja mustadmustad põldmarjad, need, mida me alguses kartsime mürgised olevat, miks muidu neid nii palju alles? Surma ei saanud, hoopis naudingu osaliseks. Odüsseused siiski jätkuvad, kuna juba ammu mainitud Nikki beachi asukoht, olemus ning üleüldse olemasolu on käesolevale paarile totaalhoomamatud, samal ajal kui teised kaks juba ammu paistavad kohal olevat. Nii palju pekkis informatsiooni pole ühes sõnumis veel saanud, eriti kui arvestada varsti loojuma hakkavat päikest- ‘Rand 10 km linnast, läksime viimase bussiga, jääme siia ööseks, ehk jõuate ka kohale?’
Nojah siis. Jääb ainult loota, et suundume õiges suunas kuna Poti Ässa orienteerumisorganit ametlikult enam ei usaldata ning Ruutu Kunni oma on nagunii alati päris pekkis olnud. Mäest üles, üles, üles, üles, kas see on tõesti võimalik, et sellised suurteed neil ongi? Lootus, seisame siin ja loodame, et me näeme piisavalt kurvad ja võimatute väljavaadetega välja, et keegi meie peale halastaks. Ilmselt nägime, sest lokkispäine ema ning lokkispäine noormees viisid meid suurejooneliselt otse Nikkimaale. Sous le soleil..mis kohe loojub, aga vesi on hurmav, tähti on miljoneid, vetelpäästjad mõistetamatult sõbralikud rikasteranna kohta ning õhk on soe.

Partir, c'est mourir un peu

Jour dix.
C kukub kanalisse.
Inimesed nagu tõmbuks juba lähedusest eemale, viimane aeg leida dush- kurat, need rannatud maismaalinnad! Kahekesi taas, on aeg istuda plaažibussile, maksku, mis maksab. Palavas, näitab silt kaunis koduse paradiisi poole- on liiv, on soe vesi, on madal põhi ja minilained. Kui juba pesta, siis ikka põhjalikult- esimest korda, ujuma, teist korda ja ohoo, mida ma leidsin, pesemisparadiisi! Nii kaua pole ma vist üheski peldikus veetnud, seal sai kõike teha, alates loogilistest kuni päris kummaliste tegevusteni. Oli neli vetsu, oli peegliga dushiruumid, perverssed seebid, stepslid, vetsupaber. Mille kõige peale ei erutu üheteistkümnendal päeval ilma tsivilisatsioonita..vasakule näitab silt à droite.
Mida muud teeksid prantslased ühel reede õhtul, kui täidaks allee delikatessiväljapanekutega, teeksid muusikat ning degusteeriksid veine? Ilusate inimeste konsentratsioon laes. G imeb roosat Quichi, liigelda on raske, leib on meetripikkune, ce sont les Estivales! Väsinud eestlastest peavad kauem vastu vaid pooled, ruutu, poti ja ärtu ning nemadki mitte eriti kaua.
Jour onze.
Graafikud on paigast ära. Nelik, kes ühe päeva võrra maas, põrutab randa samal ajal kui ülejäänud kaks saavad lõpuks oma kultuurilaksu kätte musée de Fabre ning Mucha abil. Pärast seda erilist klubisoovi just ei teki, mispärast ka edaspidi teed lahknesid, ühed klubi ning teised kummalise džässineliku suunas. Öösel hüppas keegi seljas..
Jour douze.
Endiselt Montpellier’s, meil on pesumajadisko. Aeglaselt nautida, elada kiirelt, riskida julgeda, kombata piire, tutvuda, suhelda, mängida ringi, sängides lugeda võidetud hingi. Riiete puudusel poolaalasti mööda linna ning hiljem kuivatusväljapanek alleel ning ärtu. Linn saab koduseks. P ja K võtavad ka kultuuri, vihmahirmus jookseme mööda linna edasi-tagasi, aga seda ei tulegi. Selle asemel mängib K Quicki ees vene käsitöölist ning telefonid laaduvad eurise kohvi saatel. Elagu kiirtoidukate massiviisiline ärakasutamine!

Vive la vie

Jour sept.
A läheks homme Montpellier’sse? D’accord.
Õhtuuinak surmab poevõimalused, jättes vaid africainede kõrgemad hinnad. Arbuus, arbuus. Küpriis möllab taas- seekord koos capoeira hüplejatega. Jaakson juba tüütab, breikareid ei ole, võtame parem päris une. Seekord ufopeldikute piirkonnas, kus lisaks saab nudistidushi nautida laskmata end trepil passivast härrasmehest häirida.
Jour huit.
‘Bonjour, c’est l’heure, reveillez-vous!’ Härrasmehed politseimundris naeratavad hommikuselt. Veepool koguneb vanurite ujumisklubi-‘Oli kah hea uni?’ Oui, c’est bon, c’est bon. Tramm viib linnapiirile, kus poti äss paaritub poti emandaga ning sebib end esimese viie minuti jooksul Antibe’i poole, võtab kohe ka järgmise lühisõidu ümber nurga koos telefoni karjuva anonüümse meesisikuga pluss vist ühe lühisõidu ümber nurga veel kuni on aeg peatada oma esimene camion(loe:rekka) kaunis atraktiivse juhiga, märksõnadeks rasta, needid, tattood, keeratavad suitsud, koduks möbleeritud rekka, maailmaränduri tähelepanekud ning indiaanlaslik karma. Vahepeal kaubapeatusin läbides sõidame oma kõrgel pukil mööda A8 radu Aix-en-Provence poole, hüpates vahepeal Lac du Bimonti erutavalt jahedasse, magedasse ning puhtasse vette ning kuulates, kuidas elu rekkaviisil käib- kuus kuud tööl, kuus kuud pidu euroopa eri piirkondades ringi trippides, omades 4-aastast tütart ning kahte koera. Mööda päikesemaanteed (L’autoroute du soleil, uskuge või ärge uskuge) viib me tee lahknemiseni tillukeses linnakeses nimega St.Andiol, mis tundmuse järgi kogenud hääletajast juhi sõnul kaunis hea paik näpu vibutamiseks on, kuid kohalike arust ilmselgelt mitte, sest õige pea istume viiekümne ringis daami peale, kes paaniliselt seletama asub, kui vales kohas me õigepooles ikkagi oleme. Tegelikult kõige rohkem erutas poolakat siiski nö. kaaskannatajate kohtamine, kuigi minu arusaamise järgi veetis ta okupatsiooni all vaevalt mõned kuud, enne kui Belgia poole putku pani. Või siis ma lihtsalt ei mäleta. Oma kodus kaardi toel seletusi jätkates liikus ta sujuvalt üle eesti keele käänete olemuse välja selgitamise peale(mis oli loomulikult üks suur prantsusekeelne kaos) enne kui nõustus meid St.Remy poole viivale teerajale juhatada (‘no siit te küll enne õhtut minema ei saa’). Kolm minutit, või oli see neli, ja peatub noor naine samasuguse üllatusega, et kuidas me nii vales kohas ikka olla saame ning otsustab pärast mõningat silmapungitamist ning murelikku küsimust meid St.Remysse ära visata. Kiirotsus Arles’i ots siiski kahe veidi liiga kummalise Maroko tüübiga ära sõita, pingil veidi kärsitult niheledes ning vahepeal mingite herbide pakkumise osaliseks saades. Arles’t (eesti keel on veidi kadunud, jumal teab, kuidas neid ülakomi kasutama peaks?) meie pärast ringi keeranud ning ülimalt eufooriliselt inglise-prantsuse segu rääkiva mehega saame veidi edasi Nimes’i poole, kuulates, kuidas too just inglismaalt metstuve jahtimast on tulnud ning kuidas me tema esimesed pealevõetud hääletajad terves elus oleme. Nimes’i poole põrutavas punases loksus saan totaalse keelelaksu osaliseks kuulates kiirkõnet harrastavat Tuneesia naist vaterdamas ümbruskonna istanduspoliitikast ning Nimes’i elanikkonnast ning samal ajal omalt poolt vastu tulistades kuni laused hakkavad õiget grammatikat omandama ning suuremat sorti frankofiilne eufooria peale laskub, mis kestis kuni Montpellier’ni välja, vahepeal võttes graafikusse veel kaubikujuhist motomehe(või vastupidi) ning rõõmsameelse matsaka naisisiku, kes kord ise euroopas hääletamas oli käinud ning hea meelega meid piiri pealt Montpellier kesklinna sõidutab, ise samal ajal telefoni rääkides, kui sympa’d estonienne’d ta just üles korjanud oli ning seejärel ilmset mingit uusimat klatši kuulates (Pas vrai?-Oh, putain!-C’est pas vrai?-Oh, putain!..Oh, putain! C’est pas vrai!?). Päev venib pikaks, sest alles kaheksa paiku tuvastame telefonitud(nagu ka kõik teised selleks ajaks) kaaslased Ecussoni (tuleb välja, et M. Vanalinn kannab siidri nime või vastupidi ja keegi ei tea, miks) peaväljakult ning mõni aeg hiljem, promenaadist erutunult ning parki maandunult, ka terve hordi teisi elemente kooseisus K ja G; TIKikas, kes peab oma auto Canne’ist Eestisse pukseerima; tema õde, kes oli meie rebane; tüdruk, kes lahkus järgmisel päeval; teine Rebane ja tema vänniseltskond ning niisama kirju rahvas. Kaubanduskeskuse all kõlab mitmehäälsele koorile vastu üksik eestikeelne hääl- Tito Espagnola, see on minu nimi, kaks kuud tagasi hakkasin Tallinnast tulema, nüüd olen siin, elu on ilus, suundun Espagna poole. Eestlaste kokkutulek räpase kanali ääres vänni katusel, ümber ja sees kuni sipelgarohkesse majahoovi end jalgpalliväravasse magama saab mahutada.
Jour neuf.
Algab pika ootuse-lootusega pesemisvõimalusele, mis kokkuvõttes, olnud kuuma päikese käes mitu tundi prantsuse šanssoone jorisenud, lõppes pettumusega. Elagu räpased eestlased! Veidi liigpikk tulutu šopingutuur tekitab suuremat sorti kultuuriigatsuse, mida kuidagi leevendada ei anna ning K jookseb üksindusse poole, P tema järel ning varsti sealsuunas ka J ning G kuni purskkaevu jalgu leotama jäävad vaid C ja L, trotsides passiivsust ning intrigeerides üksteist. Ainukese võimalusena kultuuritarbimislaadset tegevust harrastada tundub linnapealne tiirutamine, vanalinna iidsed tänavad lummavad, inimesed naudivad iga nurga peal küünlavalgel restoraniromantikat ning kõrgel kerkib Jeesus. Peryou pargis on Inglise Muinasjutt, veidi muusikat ning tulekeerutajad, rahu on. Veidi segadusseajavad sõnumid ülejäänute poolt produtseerivad arusaama, et selleks ööks oleme üksi, mispuhul tuleks leida mõni magamiskõlbulik ala. Tundub, et sealtsuunast, kuhu subjekt minu ülesöelnud navigatsiooniorgan meid juhib, pole leida isegi kesklinna mitte. Paar tundi tiirutanud oma mitmekilose pagasiga, veavad ortostaatilisele kollapsile lähenevad jalad Samothrake Nike juurde, et kellegi akna all end turvaliselt unele sättida..no üldiselt järgmine kord soovitaks juurelda fakti üle, kuidas leidub parkides värske roheline muru, kui väljas on konstantselt 35 kraadi. Akna peal vahib osavõtmatu prantslane, kuidas veest tilkuvad totakad magamiskotte järele vedades minema lontsivad. Et siis paarsada meetrit eemal sarnasele alale end sättida ning tund aega hiljem- ‘oota, kuula, kas sa kuuled ka vett?’ Mõnikord elus võib ka sillaalust siis mängida, ütleks, et esimene sügavaim uni üldse sinnamaani.

Lõuna lein

Jour quatre.
Vile. Veel kõvem vile. Udusireen- bon giorno, bon giorno. Kolime pehmete kivide rüppe ning laseme vihmapilvedel oma pea kohale ujuda. Sajab, ei saja, sajab? Äikesetorm mägede taustal, no mida veel tahta? Ikka päikese tagasitulekut ning paleontoloogilisi uurimusi rannal pärast 70 sendist lattet, päris päris pizzeriat ja perfektse hüljatud palee tuvastamist natuke kohe pärast eesti lippu kesk lippude paablit. Ööpimeduse saabudes lennutame kilekotte, jälgime suitsulaevu ning keskväljakul mängivad vananevad italianod nahkvestides Sweet home alabamat ning Queeni. Maailm keerleb ringi.
Jour cinq.
On aeg hüljata Ossi pind, sest ega me ju ometi Itaaliasse ei tulnud. Viimase venitusena veel päikesetõusune külastus metsmarjade okkalistesse väätidesse ning luuderohtu mattunud unistuste tondilossi ning buss Ventimigliasse ootab meid kannatlikult. Poti ässale järngeb ruutu kuningas saadetud ruutude poolt kuni kolm sekundit eemal järsu kallaku peal üks entusiastlik auto peatuda otsustab ning nad Nitsa poole ära viib. Tunnelis ikka ei hääletaks ju? Skooriks kaunis anonüümne auto, kes piirile veidi lähendab ning järgmise, umbkeelse helesiniste prillidega stiilikunni juurde jätavad, kel üldjuhul väga aimu pole, kuhu ta sõitma peab(Nice, you know, where?). piiriületuse katarsisekomplekt- Vive la vie, ‘never in the wrong time or wrong place’, prantsusekeelne raadio, prantsusekeelsed kirjad. Ta on siin, ta on lõpuks siin! Menton on see linn, mida ainult C ja L põhjalikumalt väisanud on. Esimene bagett, esimesed vestlused, eesti lipu all kõrvetavas kuumuses me seisame ja ootame kuni kõrvalt jälgiv muigav vanamees teatab, et route nationale on un petit peu teises kohas. Olgu siis nii, sättigem end järgmise kummalise vanamehe tee peale, et kuulda tema vanaisast, kes veel kolm kuud enne järgnevalt nimetatu surma vene tsaari isiklik priviligeeritud sohver oli, püstolitega kindlasahtlis ja puha. Monacot näeme kõrgelt ülevalt üllatusega, et kas see peabki nii kole välja nägema ning astume paar sammu enne piiri välja. Lasnud mööduda hordidel kabriolettidel Monaco ning Monte Carlo edevate numbrimärkidega, paneb C tööle oma pannimagneti ning nagu võluväel peatub rajaveerel kolisev autoloks(päris tunnengi automarke). Nice, jah? Täpselt nii. Põhimõtteliselt on pühapäevadega selline kurb lugu, et päris poest päris vee ostmine on geniaalselt ära raskendatud, sest nimetatud päev paistab mõeldud olevat vaid kallitele restoranidele ja turistedele. Sellegipoolest leidub pärast suplust purskkaevus ning kuumarabandust koht, kus peesitavad teised ning sealsamas ka päästev alimentation. McDonaldsi wc on eestlaste meeliskoht, igal pool. Elumelus jalutab kolmik KLC ja inimesed hurmavad oma olekus, purskkaevus mängib klaver ning Ventspilsi mees saab seljakratsingut. Uni tuleb pärast pooleteisetunnist valvevahetust plaaži kividel, et saada järgmisel päeval…
Jour six.
..katkestatud öö kõige intrigeerivamast vahetusest ruutu kuningaga, mis algas kolmveerandtunnise geipornoga paarkümmend meetrit eemal veepiiril(oli riiete seljast rebimist, alasti kehi merevees, imemist iga külje pealt ning üksteise peale pommihüppamist valusatel kividel..väga detailselt ei meenutaks), jätkus veeründega nii ülevalt tänavalt, kõrvalplaažilt kui kahuriga paadilt ning kulmineerus Hitchcocki tuvide panusega K magamiskotile. Boonusena sai teada, mis juhtuks, kui keegi oleks meid röövida üritanud- K:”Kurat, ärge talluge mu varvaste peal.”
Nice is nice, meduusad möllavad, surnuaiad lummavad, turistid hullavad.
Palavus nõuab juba pause katuse varjus. Promenaadil võib näha pikkades pükstes inimesi, jalgrattaga Dustin Hoffmani ning tervisejooksjad. Kraadiklaas näitab 35. Õige aeg ronida mäkke. Väike lõunauinak, väike jooga ja Küpriis erutab mööduvaid juhuslikke eesti tädisid. Tänaval näeb Jacksonit, Beggin’ breikareid ning kogu rannikut ühendavat elementi- sinist lendavat vilkuvat jullat. Alleel laulab Magic Platters ‘Only you’d ning saabub mingi arusaamatu kurbhetk. Tähtede all, all, all, where you gonna sleep tonight? SDFid magavad võltsliival, mööduvad vene litsid sülitavad vaesuse peale. G saab öösel uneboonust, ülejäänud kannatavad alaune all.

Kõikvõimas totaaldominent

Kuus reisijat, kakskümmend üks päeva, kakskümmend viis linna, kolmkümmend kaheksa kraadi, nelikümmend kaheksa autot, miljon tähte.
Ça commence la, mes amis.
Jour un.
Madonnast alaraputatud hommikune Tallinn hõljub silme ees, veel viimane trotslik vanatädi, kes leiab rõõmu noorte torkimises, jääb selja taha kui istuda LV numbriga punasesse autosse. Kummaline, kuidas inimesi annab üksteise suhtes nii perfektsesse järjekorda reastada. Katie Melua, ei ole võimalik? Rigas pole vetse, Rigas teevad kujuvalvurid nalja, Rigas on kummalisi tööotsi, Rigas kaotatakse asju. Hüvasti, mu pruun tengelpung, näeme igavikumaal! Siin on teine Laura veel, siin on Priit ka. Siin möödub öö, algab päev.
Jour deux.
Kahe tunni viie minuti pikkusest lennust sai poolteist, gaas põhja. Kui kuus eestlast Orio minilennujaamast väljuvad, võib arvata, et varsti leiab nad sada meetrit eemal rohu peal pead murdmas, kus pool asub Milano, kus põhi, kus lõuna ja üleüldse, kus kurat me oleme? Hädast aitab välja parkla, sest kui juba kellegi juurde kurva näoga küsima minna, kus on kodu, siis keegi ikka kuuleb ja aitab. Itaalia siiski, mis siis, et umbkeelne. Poti ässale(loe:mina) järgneb ruutu emand(loe:subjekt P) liites nad esimeseks otsaks üksteisega kokku. Bergamos vigase Milano sildiga seistes kohtab häälekat vastukaja ning uudishimulikke põrneid(‘mida helli need hullud seal omaarust teevad?’) kuni teiselpool teed peatub marokk parlez-vous francais? Pidanud maha pika informatiivse loengu teemal ebaintelligentsed itaallased, parimad puhkuskohad ning hääletusmeetodid, viskab ta meid paarsada meetrit edasi, et sealt kohe jäätistjagava umbkeelse sibimehe peale saada, kes lisaks sellele jagab veel vetsupaberirulle ning auto survepesu saunameetodi Monza linnas. Sealjuures omab null infot ümbritseva maailma kohta ning viskab meid rõõmsalt kiirtee äärde maha, kus kõrval õige pea valge teenindusauto platsi võtab. Justjust, õigesti arvasti, umbkeelsed ikka kõik. Oodake siin ja ärge liigutage, on kõik mis selgeks saab ning Laura-nimeline vesi surutakse pihku.Olgu siis nii, kuulekad eestlased, nagu me oleme, kõrb keset Itaaliat kuni roosades tressides politsei tõttab appi oma üllameelse oleku ning pommimõõtu alkomeetriga tagaistmel. Tähelepanek: Milano slummis ei anna hääletada. Kindla pettumusega, et ilmselt valges Genova pinnal ei maandu, rändame G ja J nõuandel veidi keskelepoole, et juba järgneva viie minuti jooksul perfektset inglise keelt parleeriva võrkpalluri peale end mahutada. Auto number neli ja juttu jätkub kauemaks.
Genova on aga suur ja lai ning otsa ega äärt pole kuskil näha. Hädast aitab välja Fabrizzio. Hingelt tõeline londonlane, elab fotograaf-niisamameediamees Genova ääres oma ema, nelja korteri jagu mööbli ja hiiglasliku tseeerrtee ekraaniga, passiooniks roolis õllejoomine, suitsetamine, briti aktsendi matkimine, Orwelli tsiteerimine(Boss is the boss), aasta jagu tasuta kohvi sissekasseerimine ning võõraste matkajate majutamine. Kunagi oli ta must ja sajakilone, kunagi oli ta blond ja kahemeetrine, kunagi oli ta subjekt J keskkooliaegne sõber, aga nüüd igatahes meeter kuuskümmend nõtke käevibutusega žestikuleeriv mehike.
Jour trois.
Veel terve hommiku sõidutab ta nelja kotiinimest, kes pettunud oma kahe kaaslase reetlikkuses, kes end õhtul näole andmast keeldusid. Lubadusega õhtul helistada imbume keskväljaku poole ära, kus meid ründavad eelnimetatud kaks subjekti C ja K. Retsitud, väsinud, katki ja hüsteerilises naeruhoos selgub tõde kahe jalapaari kilomeetrite pikkuste retkede kohta kiirtee erinevates urruaukudes, pimedas, sopas ning jumalale lähemal. Ühistranspordi hüvedele järgneb põrgukuumus mägedes, poti ässale järgnemas taas ruutu emand ning juhuse puhul ronib mööda käänulist rada ka jalanelik ruutu ässa(loe:subjekt K) ja ruutu kuninga(loe: subjekt C) näol. Oleme omadega mäel. Otseses mõttes. Destinatsioon Ospedaletti läheneb P ja L-i puhul esihambutu jahimehe autolaadse masina abil ning edasi punases mašinas itaalia-prantsuse-inglise-vene segaputru pritsides midagi hoomata püüdes. Vähemalt jõuab kohale arusaam näiteks fakti kohta, et Diano Marina on bellabella. Tuleb hiljem kasuks. Suu kuivamisele visalt vastu võideldes saabub Savona ning Sanremosse põrutav õnnist puhkust andev Queenifänn, kes paljuks ei pea meid Ossi jahutava vahemere äärde ära visata. Puhtust, puhtust! Taamal naudib ruutu paar kiviranna mugavusi, ärtu poiss(loe:subjekt G) ning poti emand(loe:subjekt J) endiselt teadmata kadunud. “Totaalne rahulolu.”On kitarr, on tripbook, on piraadilaev, on muul ja teine muul, on kalamehed, keldrikakandiparadiis ja magamiseks on rannatoolid see ükskord, kui kogu komplekt lõpuks koos ja surmväsinuks kuulutatud on.

Soldiers of misfortune

I'd like to wake up in a dream

Pingul närvid, vaadake ette, siit tuleb lõunamaakuumus.

Septembrini!

See.