Jour treize.
Montpellier aeg hakkab otsa saama, ega me siia paigal seisma ju tulnud. Kuhu nüüd? Miskit mereäärset poleks paha..liisk langeb Cassis peale vahepeatusega Marseille’is, paari võtavad K ja L ning alustavad päeva Nimes’i sildikesega autotuultepöörises, kust neid päästab..noh see inimene, kes neid Baillarguesse viib. Oli vist nii? No seal on küll üks paras auguke. Aah, jõmm Baby Borniga tagaisteml, justjust. Vähemalt seda järgmist konditsioneeritut panni vanamehega Luneli poole ma mäletan täpsemalt. Ja edasi? Eks ikka Nimes, minu poolt kõige kummalisemas autokoosluses mis seisneb ühes Türgi isas ja tema kolmes pojas, kelle külje alla meidki pressitakse. Kergelt mugavamaks läheb Marseille suunaga sakslaste masinas ning lõpuks jääb üle vaid teised eestlased üles otsida..mis on täpselt 50 protsenti võimalik, sest GP duol oli ilmselgelt kilomeetrite viisi raskusi. Marseillesse minnes Avignonist ikka läbi ju ei läheks? Viimase euro eest ostkem champagne. Algavad null euro päevad. Aa, kas tavaliselt siis ei pestagi juukseid Quicki kraanikausis? Vilunult leiame privaatala otse peakai kõrval, mida annab nautida üllatavalt kaua enne, kui valvurionu bonne nuit soovib. Vahepeal jõuavad isegi ruutu emand ja ärtu poiss kohale jõuda ning poti ässaga turistituuri kaile peale teha(‘Sa pole vist kohalik, kus sa elad?’-‘Maailmas’). Lisaks õnnestub liigse uudishimu tõttu ka genitaaliloendile üks juurde lisada..pagana nilbeks kujuneb see reis ning tase aina tõuseb. Aga täna magagem kiriku ees.
Jour quatorze.
Kuidas olekski parem ärgata, kui kõrva huilgava C-ga? Või noh..bussbussbuss viib meid väikelinnaparadiisi, mis tagantjärele mõeldes polnud ju sugugi nii eriline, aga siiski, päike ja meri ja mäelisus. Pika peesitamise peale võib saada ülekuumenemise osaliseks, mille leevenduseks tuleb raamat lõpuks finaali viia, seesama, mida ikka ja jälle mõni noor tudengineiu Prantsusmaa poole viivas kiirrongis loeb, ning peituda pargi jahedasse varju, mis siis, et sealt õige varsti võmmihärra õlale koputama tuleb. Ja tiigis on hani. Natuke tonni, natuke õhtust laadamöllu, natuke lavakaklust ja natuke tulevikuennustamist à la Fowles ning on aeg leida oma uus voodi, milleks saab seekord ametlikult reisi kõige kardinaalsemalt ebamugavam pinnas viltuse krobelise betooni näol kaldega 45 kraadi.
Jour quinze.
Jätkuvad null euro päevad.. pestud, kasitud C ja L seisavad tänaval ning vaatavad maas lebavat pizzat. Ei, nii päris ei lähe. Le souvenir des francais on koht kus olla. Valged hauad, valged kujud, valged kivikesed ning kirjud kunstlilled. C tuttavatepagasis polevat veel ühtegi teist surnuaiafriiki, elagu unikaalsus siis ilmselt? Veetlev, lummav, hurmav. Viltusel pingil üle mitme aasta esimene või sulab soojal baguette’il(või oli lihtsalt päike nii kuum?) ning kehad puhkavad üksteise otsas. Cassis saab läbi, reis saab läbi, aga see on tabu. Selle asemel ladugem kaarte: risti kuus, poti neli, ruutu kümme, Jürgen, Laura Kalle, ärtu üheksa, Arseni, Mirjam, ruutu kaks, poti viis, Katarina.....Ruutu kuningas, Poti Äss. Saagu nii. Linna piir on lähemal kui kunagi varem, ükskõik, kus sa ka ei viibi. Esimest korda sõidame neljakesi, Poti Emand ja Ärtu Poiss jäävad jälle omapead, samal ajal kui ülejäänud pressivad end usinalt üleni valgesse riietatud ning halba inglise keelte purssida püüdva prantslanna masinasse, et saada edasi kuni..oli see Bandol? Kes kurat neid kiirtee pealesõite teab. Sealtsamast ikka jälle neljakesi kanepivenna tükeldatud autosarnases masinas. Mäletan silmi ja mäletan kulme. Kogemata sai ka Toulon nähtud ning kaunis ohtlikus kohas St.Tropez sildikesega lehvitatud kuni tuleb jälle midagi uut ja esimest- prantslasest autojuht, kes midagi ei rääkinud. Kahekesi magada võõras autos pole vist kuigi soovituslik, aga mis teha. Selle tulemusel tekib totaalne navigatsioonipuudulikkus, sest kuskil kohas maha saanuna hääletame St.Maxime poole, kaarditult, nagu alati ning leiame end totaalse küsimärgi all seismas, sest kuidas ometi saab olla nii, et Montpellier poole sõites pidime mere poolt paremale sõitma ja nüüd tagasi tulles peaks ju vasakule, aga mis kuradi meresopp see selline siin ometi on ja mispärast St.Tropez paremale merest juhatab? Müstika ning ajupuudulikkus kuni järgmise auto poole teeni välja enne kui isa ja poja tagaistmelt äkki kostab: ‘AAAAaaaaaaaa!’
Elagu tähelepanuvõime, mis kahe silma vahele jätab fakti, et St.Tropez’st sai mööda sõidetud. Aga pole hullu, nii võib ka. Viimase otsa eest võib tänada kitarri tänu kellele (kui talle juba eraldi lennupiletit nõutakse, võib talle juba siis nimegi panna) tõmbas kõrvale prantsuse lakutud süldibändiduo suunaga otse St.Tropez rikkurite keskele.
Ühisotsus- ilus linn, hirmsad inimesed. Higist tilkuvad, mullased (kroonikad ütlevad, et kunagi sai jalgu pestud) ja väsinud – ‘Pagana rikkad, rahulolevad, puhtad, jäätistõgivad turistid, nohh!’ Rohelised viinamarjad? Ei tea, ei ütleks, tegelikult leidsime hoopis punaseid. Esimest korda elus (sügis võib tulla) otse puu otsast viinamarju nosida pärast kilomeetrite jagu mäkkeronimist, et teada saada oma asukoha totaalvalesusest, see on kergendus. Ja mustadmustad põldmarjad, need, mida me alguses kartsime mürgised olevat, miks muidu neid nii palju alles? Surma ei saanud, hoopis naudingu osaliseks. Odüsseused siiski jätkuvad, kuna juba ammu mainitud Nikki beachi asukoht, olemus ning üleüldse olemasolu on käesolevale paarile totaalhoomamatud, samal ajal kui teised kaks juba ammu paistavad kohal olevat. Nii palju pekkis informatsiooni pole ühes sõnumis veel saanud, eriti kui arvestada varsti loojuma hakkavat päikest- ‘Rand 10 km linnast, läksime viimase bussiga, jääme siia ööseks, ehk jõuate ka kohale?’
Nojah siis. Jääb ainult loota, et suundume õiges suunas kuna Poti Ässa orienteerumisorganit ametlikult enam ei usaldata ning Ruutu Kunni oma on nagunii alati päris pekkis olnud. Mäest üles, üles, üles, üles, kas see on tõesti võimalik, et sellised suurteed neil ongi? Lootus, seisame siin ja loodame, et me näeme piisavalt kurvad ja võimatute väljavaadetega välja, et keegi meie peale halastaks. Ilmselt nägime, sest lokkispäine ema ning lokkispäine noormees viisid meid suurejooneliselt otse Nikkimaale. Sous le soleil..mis kohe loojub, aga vesi on hurmav, tähti on miljoneid, vetelpäästjad mõistetamatult sõbralikud rikasteranna kohta ning õhk on soe.
No comments:
Post a Comment