Pärnu calling

Reedeni siis seal koos personaalruumiisikutega ning ilma USBita seega pildipank on tühi. Ja vaatamata kõigi pessimistide hoiatusele..meil on siin endiselt suvi!
Ohjaa, elu on ilus.

Ma ei kuule sind, sa ei kuule mind

Seda teemat on loomulikult tuhandeid kordi üle räägitud, kuid täna tuli mul taas meelde Folgil vaikselt vihma käes torgitud arutlus, kuidas inimesed üksteisest pidevalt mööda räägivad. Näiteks kuidas ma üha enam kipun poolt inimeste juttu kõrvust mööda laskma ise juureldes, kas asi on tänavalärmis või mu enda huvipuuduses. Alati ei jää aga kuulmata ka ainult vähetähtis informatsioon, sama olen ma tähele pannud ka inimeste juures, kes mind tegelikult huvitavad. Näen tänaval tuttavat, räägib midagi, mõtlen ahah, see oli nüüd selle kohta(otsustades üksikute kõrvahakanud sõnade põhjal), räägin ise midagi ähmaselt samateemalist ning on näha, et ka sellest jääb pool adressaadini jõudmata. Ükskõik, mõtlen, ning me läheme oma teed.