Северная грусть

Tammsaare park

Estonia puiestee

Üheksakümmend üheksa

Continuity

Yet another

Talvevärk

Vladivostoki Agulis

Roosamanna

Tuleb välja, et kui Lumi on Valge, siis Tallinn on Roosa.

In the haze

Merde, see nõuab ikka kätte võtmist, ei saa kuidagi vaikselt mööda tänavaid käia ja eirata ümbritseva überfotogeenilisust. No kaua võib käia ringi ja rõõmsalt veenda kõiki oma parmluses-isegi allakäigu jaoks on vaja mingit alguspunkti, kust allapoole koliseda. Kuidagi peab ikka eeskuju ka andma. Vot tak.

Are we the waiting?

Huvitav, piisavalt paljudel juhtudel olles sunnitud endale kordama 'see ei lähe mulle tegelikult korda', kas kaob lõpuks üleüldse mingisugune tahtmine millestki hoolida, nii igaks juhuks, kui nagunii peab varsti sunniviisiliselt jälle maha kandma? Kui kaua tasub tehasel tööd rügada, kui 80% materjalist on määratud praaki, millest vabanemiseks tuleb veel omakorda kulutada energiat, mis läheb selle väikese osa õnnestunud tulemuste energia arvelt? Isegi Siska teab, et tendents ütleb, et mitte kaua.

Järelkaja

Reedene tühjakspigistatud tomati seisund kulmineerus endalegi ootamatult hoopis ekstaatilisemalt ning pahelisemalt("Loetle üles kümme pattu ning vaatame milliseid neid oleks lõbus teostada"), kuigi kuues meel tagus mööda vanalinna uduvihmaseid tänavaid kõpsides kindlalt hoiatust 'Don't drink and cry'. Lütseumlastele kohaselt harrastas fantastiline nelik loperguse võruga slaalomi puhumist, tõestati teoreemi 'laua alla mahub 6 subjekti' ning väljendati niisama armastust laudade ja trukkide vastu.
Teisipäev oli tsuaF-i päralt, pärast mida oli isegi veidi võõristav istuda ja vaadata päris traditsioonijärgset "Nõksu" ja mis on see sõna mida ma otsin? Vaatamata ei oleks mõtet kumbagi jätta, "tsuaF" tõestas uute staaride sündi ning tegelikult ei olnud ka teine sugugi nii traditsiooniline, mõne arvates kaldus küll liiga Draamateatri poole, kuid ma ei ütleks küll ühtegi halba sõna.
Neljapäev toimis väikese eneseupitusena, saades oma suhteliselt suureks üllatuseks teada, et kuskilt kokku kraabitud "Musta ja valge" võistlustöödest oli üks toonud isegi kolmanda koha ning hunniku filme, ning kuulates Ly Lestbergi laiahaardelist arutulust teemal 'Fotograafia ja muud loomad', mis süvendas veelgi otsust end jupphaaval kätte võtma hakata ning sõbrad kaamerad tõsisemasse kasutusse tuua.

Hey, you've got to hide your love away

Uues usus

Taaskord ootel. Täna käisin tööl vaatamas, aken sisse löödud puha ning selgunud ka tõsiasi, et aknast sisselendav hiigelkivi(Munchi "Karje" näoga!) ei ole piisav alarmi käivitumiseks. Juhhuia.
Kogu jalutuskäigu põhjal sai teha järelduse:
Venelane ei hammusta kätt mis toidab.
Söögiplats seisab oma täies hiilguses samal ajal kui lillepood seal kõrval on rasket kahju saanud. McDonaldsil võis täheldada ainult üht mõrast akent ning seegi oli tekkinud alles hilja hilja öösel. Minu silma järgi polnud ka Hesburgeril muud viga kui üks vigane klaas.
Mul tekkis mõte, et kas nad siis ka veel nii usinalt ringi müttaksid, kui neid kahuriga kenasti märjaks kasta? Võibolla on see utoopiline mõte, aga kui palju ikka neid on kes veest ligunenuna külmas öös ringi tahavad lipata?
Linn on peaaegu et inimtühi. Vaikus enne tormi? Pronkssõduri juures uitasid üksikud noortekambad, keegi veetis politseiniku kaenla all tuikudes aega. Mõningaid sireene on siiski kosta. Ehk toimub kogunemine mujal?

Mayhem

Viimnepäev on saabunud.
Idioodikari, mida nad ometi mõtlevad? Pärnu maaantee põleb, bussipeatused pekstakse sodiks, taotakse vastu busse. Terve Kosmose ümbrus on huilgavate venelastega täidetud, keset Roosikrantsi tänavat langeb kellegi aknast metoodiliselt veeballoone ning taamal huilgab lõpuks ometi ka üks sireen. Lõkkest keset teed ei paista kõike kontrolli all hoidvad helkurmehed välja tegevat. Vaid helikopter laseb sinakaid helke rahvamassidele, tekitades sellise vaatepildi, et ma olen äärmiselt vihane, et ma ei julgenud fotokat kaasa võtta. Roosikrantsi poe aknad on sisse löödud, kollases jakis koristaja istub ahastanult sees kommiriiuli juures pingil, poemüüja hõõrub silmi ja tõmbab kätega läbi juuste. Vehib segaduses pead. Lõpuks kuulen taamal sireene. Tänaval karjuvad nahktagides mehed "Russia, Russia" ja irvitavad kõvahäälselt neist napilt mööda lendavate veepommide. Kaugel juubeldavad. Käib pauk. Miks mind pole seal pilti tegemas? Kas see, et ma toon vabanduseks vanemate keelu presumptsiooni pole mitte lihtsalt õigustus minu tegelikult argusele ja ka mugavusele? Kutsub sinnapoole. Üksi ei tahaks minna. Meetrite jagu ainult venelasi. Vahepeal jooksevad vastu kaks eestlast, ning jälle taas, venelased, mehed ja naised, koerad, lapsed. Huilgavad. Naeravad. Ma kardan neid.

Buss manööverdab Roosikrantsi nurgal. Käib uus pauk. Naer. Inimmass laieneb kesklinna poole. Tundub, et vahetavad positsioone. Ei tea mis veel Tõnismäel käib, kui juba Kosmose juures selline mäss on? Kogunevad Roosikrantsi nurgale. Läheb põnevaks. Grupp eestlasi passib mu akna all. Räägivad Delfist. Eemal teised peksavad midagi, juubeldavad, taas. Vallutavad meie tänavat. Toss igal pool, klaasid purunevad. Suitsuhais imbub tuppa ja inimesed karjuvad all. Tahaks vaadata, tahaks pilti teha, ei või. Kurat nohh, nii tuim on istuda siin toas nagu mingil tavalisel koolipäeval, nagu midagi muud poleks teha. Mida nad ometi mõtlevad, mida nad teevad? Mis on kõige selle mõte? Isegi heli lindistada ei saa, kaamera ketas on täis. Ma ei taha elada mullis.

Vaikseks jäi. Tänav tühjeneb, kuid ei seal kaugel jälle, huile. Tõnismäel olevat üks maja põlema läinud, tulel on võimu. See on ju seesama maja, kus ma täna pärastlõunal kaltsukas käisin. Vaikselt aknast välja piiludes avaneb vaatepilt kambale hiiglasliku kimbuga valgete nelkidega, tänava otsas klaasi, vett ja üksikud inimesed. Õhkõrn suits. Turiste täis reisibuss võtab platsi. Taeva poole tõuseb Tõnismäe poolt veelgi suitsu. Kella 23.09ks on veel vaiksemaks jäänud. Helikopter väristab aknaklaase. Vaid suitsune tuba ja klassikillud kooliteel jäävad hommikuks asja meenutama. Või on meie jaoks ette valmistatud veel midagi erilisemat?
Hiljem sain valgustatud

Patriootlikusest

Eesti-Venemaa väljakul- 0:2
Eesti-Venemaa tribüünidel- 0:2
Milles on probleem kallid jalgpallisõbrad? Kuhu on jäänud teie patriootlikus ja ühtsustunne? Kas eneseväärikus tahab julguse seest süüa?
Te ju nägite millise show panid püsti venelased oma tillukesel tribüünil? Kas te tõesti arvate, et sellel ei ole mingit seost tulemustega? Hetkeks mõtlesin juba ise püsti tõusta ning kätega vehkides kõiki karjuma julgustada. Kuid ma tean, isegi sellel poleks mingit efekti olnud. Mida üks vaikne jupats ikka ära teha saab? Ja ei peakski, kui meie nö. fännidel mängijatele midagi muud karjuda oleks, kui "Türa küll, miks sa nii lollisti teed?". Vaevalt, et mina enam mõnele mängule satun(see pole lihtsalt minu ala), kuid ma paneksin teile südamele, et alati ei ole abi vingumisest. Tegelikult mitte kunagi.

Otsi...

..Süsi, otsi Siljat. Ei olnud saaki, ei olnud. Pühendugem mustvalgele.

Maneater

23. september