Vihmaga rannas

Stroomi

Uued dimensioonid

Trip like I do

Palju uusi mõtteid ja soove.
Selle asemel, et veel viimasel vabal päeval bioloogilist ajuakrobaatikat harrastada(öö on ka aeg ja magamine on nõrkadele), võtsin ma kätte ja veetsin esimese poole päevast ühe arvuti taga voodis kõvahäälselt hirnudes Wisconsinlaste tegusid vaadates ning suurema osa teisest poolest teise arvuti taga Ülimate kunagisi tegusid ja sõnu naerdes, kerge kahetsustooniga ja suurejoonelise eesmärgiga kevadilmade tulekul kogu lagunenud laager taas kokku ajada ja taastada oma sama lahe olek.
Meeleolek on hoopis omalaadse suuna omandanud, kerge segu maailmanabalisusest, pohhuismist, eesmärgikindlusest ja eluarmastusest ehk hoidke ülevalt, asju hakkab veel juhtuma! Nagu egotsentrikud ikka, ei kipu taluma teisi üüratu tähelepanuvajadusega subjekte enam enda kõrval, heal juhul vaid ülejäänud maailmast isoleerituina, samas aga mõnede teiste subjektide puhul tundun üles näitavat kohati mõistmatut andestust ja aksepteerimist. Mitte, et keegi peale minu teaks, millest ma räägin, aga see ei oma erilist tähtsust.
Vabandage nüüd mind, ma kavatsen veidi veel naerukrampidesse surra siinsamas arvuti ees. Ehk taastub mu vana hea labase huumori meel kiiremini.

Industriaalromanss

Ma ootasin sind, aga sa ei tulnud. Sa isegi ei kuulnud mind, ei teadnud midagi. Ja ma kõndisin üksi pimedatel tänavatel.

Tragöödiline iroonia

Täna külmunud põlvede ning jääkirmes juustega koolist koju kapates, märkasin sinise Audi tuuleklaasil flaierit "Peatage globaalne soojenemine!".
"Karaoke" oli hea. Mulle meeldis, nii armas ja südamest tehtud. Hakkaks kohe paremaks inimeseks.
Kui ometi saaks suve! See ilma üle juurdlemine on küll mõttetu, kuid ikka ja jälle taban end mõttelt: oleks ometi suvi. Või vähemalt kevad. Udu on ilus. Vesi on mõnus. Päike ja rohi lausa ületamatud.