Северная грусть

X-ray

Vastuvõtupunkt

Sukavabrik, Juuli 2007

Kuradil ei ole varju

Kalarand

Katel

Camembert, oliivid ja House pühapäevahommikul, ma vie, je t'aime.

Soundtrack 2 my life

Siga. Õnnelik. Punkt.

Planetaarium

Plektrumming.

Infiltration

Kuumaastikud

Rattad rallisid ranniku radadel;
lahti ligunenud elu voolas kaduvikku;
diktaatorid konkureerisid Vabaduse teel;
liha valutas ööpimeduses;
reeling omandas nutulise maigu;
päike põletas augu kaitsekihti.

Ma ootan Rahu.

Raudmees

Ka päkapikkudel on omad raudmehed.

Mu ego nälgib.

Kaduvik

Mõtetes kõik ja mitte midagi.

Whatever happened to Romeo and Juliet?

Hoonestus

Väsimus. Teadmatus. Ootus. Rahutus. Mõttetus. Tuulisus. Sõltuvus. Head aega, suhkur!

Breakdown

Aitab, mulle aitab! Kus kurat kõik on ja kui pean veetma veel ühe päeva, mis on 'aeg minu enda jaoks' siis ma purustan midagi brutaalselt. Reaaalselt.

Naudingute peitjad

Emir Kusturica, Roman Polansky ja Roy Anderssoni otsa veel pool kogust Jan Svankmajerit ja seda ainult poole aasta jooksul, on närvikavale liig mis liig. Kui võibolla enne veel kummitas mind arusaam, et kord kahe kuu jooksul või umbes nii, meeldib mulle sellist õõvastavat, õudusunenägusid genereerivaid filmikogemust saada, siis nüüd küll aitab. Ükski Hollywoodi õudukas ei jõua ligilähedalegi nendele hallikas-kollaketele võidunud paneelikapõrgutele.
See-eest on mul uus/vana lemmikfilm. Elagu vanad Rootsi lastefilmid! Kellelgi juhuslikult Vendasi Lõvisüdameid täispikkuses pakkuda pole? Täitsa huvitaks, mis siis tegelikult edasi näha saab, kui kassett vale koha peal otsa ei saa..

'Ja mida teile?'

Musta šokolaadi, palun!

Üleminek

Kuuest sai seitse ehk jälle üks teoreetiline punkt elus, mil saab teha lubadusi, et sealt edasi on kõik parem. Post paika, kustmaalt hakata pingutama. Aastavahetus, koolilõpp, uus kuu, sünnipäev, iga kord uus usk ja lootus. Huvitav, kas seekordne toob midagi konkreetset ka kaasa või langeb taas vegetatiivsesse seisundisse kuni uus vaiapaigutusaeg kohale jõuab?

Are we the waiting?

Huvitav, piisavalt paljudel juhtudel olles sunnitud endale kordama 'see ei lähe mulle tegelikult korda', kas kaob lõpuks üleüldse mingisugune tahtmine millestki hoolida, nii igaks juhuks, kui nagunii peab varsti sunniviisiliselt jälle maha kandma? Kui kaua tasub tehasel tööd rügada, kui 80% materjalist on määratud praaki, millest vabanemiseks tuleb veel omakorda kulutada energiat, mis läheb selle väikese osa õnnestunud tulemuste energia arvelt? Isegi Siska teab, et tendents ütleb, et mitte kaua.

Anxiety

Olge kenad ja öelge, kuidas pagana moodi saaks auväärselt läbi viia üritust, mille vastu olev huvi piirdub kahe esinejaga? Ma igatahes ei tea. Eks homme näeb, mida G5 meie huvitekitamisoskusest arvab. Elagu omaloominguõhtud!