Vive la vie

Jour sept.
A läheks homme Montpellier’sse? D’accord.
Õhtuuinak surmab poevõimalused, jättes vaid africainede kõrgemad hinnad. Arbuus, arbuus. Küpriis möllab taas- seekord koos capoeira hüplejatega. Jaakson juba tüütab, breikareid ei ole, võtame parem päris une. Seekord ufopeldikute piirkonnas, kus lisaks saab nudistidushi nautida laskmata end trepil passivast härrasmehest häirida.
Jour huit.
‘Bonjour, c’est l’heure, reveillez-vous!’ Härrasmehed politseimundris naeratavad hommikuselt. Veepool koguneb vanurite ujumisklubi-‘Oli kah hea uni?’ Oui, c’est bon, c’est bon. Tramm viib linnapiirile, kus poti äss paaritub poti emandaga ning sebib end esimese viie minuti jooksul Antibe’i poole, võtab kohe ka järgmise lühisõidu ümber nurga koos telefoni karjuva anonüümse meesisikuga pluss vist ühe lühisõidu ümber nurga veel kuni on aeg peatada oma esimene camion(loe:rekka) kaunis atraktiivse juhiga, märksõnadeks rasta, needid, tattood, keeratavad suitsud, koduks möbleeritud rekka, maailmaränduri tähelepanekud ning indiaanlaslik karma. Vahepeal kaubapeatusin läbides sõidame oma kõrgel pukil mööda A8 radu Aix-en-Provence poole, hüpates vahepeal Lac du Bimonti erutavalt jahedasse, magedasse ning puhtasse vette ning kuulates, kuidas elu rekkaviisil käib- kuus kuud tööl, kuus kuud pidu euroopa eri piirkondades ringi trippides, omades 4-aastast tütart ning kahte koera. Mööda päikesemaanteed (L’autoroute du soleil, uskuge või ärge uskuge) viib me tee lahknemiseni tillukeses linnakeses nimega St.Andiol, mis tundmuse järgi kogenud hääletajast juhi sõnul kaunis hea paik näpu vibutamiseks on, kuid kohalike arust ilmselgelt mitte, sest õige pea istume viiekümne ringis daami peale, kes paaniliselt seletama asub, kui vales kohas me õigepooles ikkagi oleme. Tegelikult kõige rohkem erutas poolakat siiski nö. kaaskannatajate kohtamine, kuigi minu arusaamise järgi veetis ta okupatsiooni all vaevalt mõned kuud, enne kui Belgia poole putku pani. Või siis ma lihtsalt ei mäleta. Oma kodus kaardi toel seletusi jätkates liikus ta sujuvalt üle eesti keele käänete olemuse välja selgitamise peale(mis oli loomulikult üks suur prantsusekeelne kaos) enne kui nõustus meid St.Remy poole viivale teerajale juhatada (‘no siit te küll enne õhtut minema ei saa’). Kolm minutit, või oli see neli, ja peatub noor naine samasuguse üllatusega, et kuidas me nii vales kohas ikka olla saame ning otsustab pärast mõningat silmapungitamist ning murelikku küsimust meid St.Remysse ära visata. Kiirotsus Arles’i ots siiski kahe veidi liiga kummalise Maroko tüübiga ära sõita, pingil veidi kärsitult niheledes ning vahepeal mingite herbide pakkumise osaliseks saades. Arles’t (eesti keel on veidi kadunud, jumal teab, kuidas neid ülakomi kasutama peaks?) meie pärast ringi keeranud ning ülimalt eufooriliselt inglise-prantsuse segu rääkiva mehega saame veidi edasi Nimes’i poole, kuulates, kuidas too just inglismaalt metstuve jahtimast on tulnud ning kuidas me tema esimesed pealevõetud hääletajad terves elus oleme. Nimes’i poole põrutavas punases loksus saan totaalse keelelaksu osaliseks kuulates kiirkõnet harrastavat Tuneesia naist vaterdamas ümbruskonna istanduspoliitikast ning Nimes’i elanikkonnast ning samal ajal omalt poolt vastu tulistades kuni laused hakkavad õiget grammatikat omandama ning suuremat sorti frankofiilne eufooria peale laskub, mis kestis kuni Montpellier’ni välja, vahepeal võttes graafikusse veel kaubikujuhist motomehe(või vastupidi) ning rõõmsameelse matsaka naisisiku, kes kord ise euroopas hääletamas oli käinud ning hea meelega meid piiri pealt Montpellier kesklinna sõidutab, ise samal ajal telefoni rääkides, kui sympa’d estonienne’d ta just üles korjanud oli ning seejärel ilmset mingit uusimat klatši kuulates (Pas vrai?-Oh, putain!-C’est pas vrai?-Oh, putain!..Oh, putain! C’est pas vrai!?). Päev venib pikaks, sest alles kaheksa paiku tuvastame telefonitud(nagu ka kõik teised selleks ajaks) kaaslased Ecussoni (tuleb välja, et M. Vanalinn kannab siidri nime või vastupidi ja keegi ei tea, miks) peaväljakult ning mõni aeg hiljem, promenaadist erutunult ning parki maandunult, ka terve hordi teisi elemente kooseisus K ja G; TIKikas, kes peab oma auto Canne’ist Eestisse pukseerima; tema õde, kes oli meie rebane; tüdruk, kes lahkus järgmisel päeval; teine Rebane ja tema vänniseltskond ning niisama kirju rahvas. Kaubanduskeskuse all kõlab mitmehäälsele koorile vastu üksik eestikeelne hääl- Tito Espagnola, see on minu nimi, kaks kuud tagasi hakkasin Tallinnast tulema, nüüd olen siin, elu on ilus, suundun Espagna poole. Eestlaste kokkutulek räpase kanali ääres vänni katusel, ümber ja sees kuni sipelgarohkesse majahoovi end jalgpalliväravasse magama saab mahutada.
Jour neuf.
Algab pika ootuse-lootusega pesemisvõimalusele, mis kokkuvõttes, olnud kuuma päikese käes mitu tundi prantsuse šanssoone jorisenud, lõppes pettumusega. Elagu räpased eestlased! Veidi liigpikk tulutu šopingutuur tekitab suuremat sorti kultuuriigatsuse, mida kuidagi leevendada ei anna ning K jookseb üksindusse poole, P tema järel ning varsti sealsuunas ka J ning G kuni purskkaevu jalgu leotama jäävad vaid C ja L, trotsides passiivsust ning intrigeerides üksteist. Ainukese võimalusena kultuuritarbimislaadset tegevust harrastada tundub linnapealne tiirutamine, vanalinna iidsed tänavad lummavad, inimesed naudivad iga nurga peal küünlavalgel restoraniromantikat ning kõrgel kerkib Jeesus. Peryou pargis on Inglise Muinasjutt, veidi muusikat ning tulekeerutajad, rahu on. Veidi segadusseajavad sõnumid ülejäänute poolt produtseerivad arusaama, et selleks ööks oleme üksi, mispuhul tuleks leida mõni magamiskõlbulik ala. Tundub, et sealtsuunast, kuhu subjekt minu ülesöelnud navigatsiooniorgan meid juhib, pole leida isegi kesklinna mitte. Paar tundi tiirutanud oma mitmekilose pagasiga, veavad ortostaatilisele kollapsile lähenevad jalad Samothrake Nike juurde, et kellegi akna all end turvaliselt unele sättida..no üldiselt järgmine kord soovitaks juurelda fakti üle, kuidas leidub parkides värske roheline muru, kui väljas on konstantselt 35 kraadi. Akna peal vahib osavõtmatu prantslane, kuidas veest tilkuvad totakad magamiskotte järele vedades minema lontsivad. Et siis paarsada meetrit eemal sarnasele alale end sättida ning tund aega hiljem- ‘oota, kuula, kas sa kuuled ka vett?’ Mõnikord elus võib ka sillaalust siis mängida, ütleks, et esimene sügavaim uni üldse sinnamaani.