Tehnika, November 2006

In spirit golden

The fog

Aken seinas

On öö

Just comme ça

Kiirekiirekiire on, kogu aeg ja praegu, aga näe ikka olen siin, tõsitõsi. Tegelikult lihtsalt hakkas natuke kurb augu pärast, mõtlesin et võtaks siiski selle hommikuvalguse hetke kohvi ja MGMT-ga, rahustab edukalt maha. Sest mõtted ja süsteemid ja sündmused muudkui kogunevad peas kuni ükshetk pole muud kui kuningroti saba.
Täiesti ootamatult, üpris kogemata tabas mind eile arusaam, et ei taha ilma prantsuse keeleta. Tuleb midagi ette võtta. Mõni teine asi samas pole liiga õiget kohta tabanud juba mitme päeva jooksul, mugavus domineerib ausaid ja moraalseid tegutsemisviise. Mida ikka samas tahta õhtudläbi anustega tegelenud subjektidelt? Keiss klõused, anatoomika jätan tänasest maha ja keskendun Nõmmel rändamisele. Ja on inimesi, kes on kadunud, tõepoolest, kuhu on nad jäänud? Where have all the flowers gone?
Ehk peaks tõesti ükshetk maha istuma ja natuke mõtlema, niimoodi rahulikult ja konkreetselt, analüüsiga ja puha, äkki juhtub, et saabub mingi enneolematu valgustus või õnnestub vähemalt veidi suunata oma tekstivõimekust nohagajaetsiis radadelt veidi kompaktsemsisukamatele radadele.
Aga et siis niikaua nojah või kuidas? Ekseksole.

Pššššsss. Põiekest!

Vaikus

Sest naeratustel pole häält, pilgul puudub kõla..

Don't fear the reaper

Ootan elu.

Love is dead

Ma elan kaugel minevikus.

Big Star-Thirteen

1930.

Pärnueufooria.

Jim Sturgess-I've just seen a face

Whisper

fallen angels at my feet
whispered voices at my ear
death before my eyes
lying next to me i fear
she beckons me shall i give in
upon my end shall i begin
forsaking all i've fallen for i rise to meet the end

Eleanor Rigby

Oui.

Anonymous

Nõuandeid Vormsikülastajale..
*Ära võta kaasa varbavahekaid
*Ära mine nendega randa
*Kindlasti ära mine nendega merre
*Kui tee lõpeb, lõpetad ka sina oma teekonna
*Kui tundub, et mööda rannikut võiks edasi saada, võta teatavaks: see on illusioon
*Kui tagasipöördumine tundub igav..mine tagasi
*Elektripostid võrdub tsivilisatsioon
*Elektripostitus võrdub soomülgas
*Oma vigadest on soovitatav õppida, et mitte neid juba järgmisel päeval korrata
*Ära ülehinda oma orienteerumisorganit

Keegi peale kitsede pole mind nii ohtralt ropendamas kuulnud.

I had time to kill, It's dead and buried.

Ohh, mis erutav Garjatšije estonskije parni kogemus. NO hakkab südamelähedasemaks saama. Käed on äädikahõngulised.
Tänaseid tegemisi ei viska homse varna, sellel lihtsal põhjusel, et hommikul põrutan jubajälle minema. Seega tänased tegemised viskan esmaspäeva. Lihtne.
Tuleb välja, et ma olen päris inimsõltlane kohe, kuigi ma poleks seda kunagi enda kohta arvanud, arvestades kuidas ma rahvamassidest tavaliselt mõtlen ning omaette lebosklemist heaks lõõgastumisviisiks paistan pidavat. Ehk ongi seda liiga palju saanud, aga fakt on see et kellestki puudust tundmine on kogu aeg aktuaalne. Igaühele on oma aeg, nagu leinaminut ja kuna kõik nii puudulikud on, siis minuteid ikka jätkub.
Esmaspäevast jälle saadaval.

Zetod-Pirko

En fer

Kohekohe on kogu see õudus läbi aga kergendusest enamat tunda ei anna, sest elu ei tundu sugugi enam nii lill kui võiks ja peaks. Suure suuga lubatud ekstaatiliselt oranž kahe tuhande kaheksas ei ole pakkunud mitte midagi sellesarnastki isegi mitte poole läbituse puhul.
Kuigi kuueaastase kombel end hingetuks ning sinikaliseks hüpata oli ääretult vabastav ning ülesportimisest funktsioneerimisvõimetud lihased on ka tegelikult ilma irooniata nauditavad ning subjektidega okastraadikunsti ja romantiliste stseenide harrastamine päikeseloojangus õitsva õunapuu taustal kesk rohumaad ning öised vestlused kellegi teise voodis ning hanereas kakerdamine kottpimedates katakombides peaksid kõik kokku andma täiusliku õnne valemi, oleks nagu midagi ikka väga valesti, mõni tehtemärk ehk sobimatu või kalkulaatori patarei liiga tühi, et kogu süsteemi kokku arvutada ning ette lööb vaid error.
Füüsiline ning psüühhiline puhastuskuur ootab ees.

Kiss the demons out of my dreams

Ükskõiksuse jäigad köied.

Puutepunkt

Inimsuhete rahuldavus võrdub peaaegu täpselt tänase fotograafiaalase sessiooni samasusega ehk tänase päeva matemaatika ütleb rahuldamatus ruudus.
Otsus jõudis kohale, et surnuaiad, kuigi ma neid varasemas elus palju ekspluateerinud olen, pole siiski minule, puhtaid tühje pindu tagaajavale esteedile. Otsus ei jõudnud kohale, et mis nende suhete juures siis ometi kiiva veab. Vaim ilmselgelt protesteerib selle vähesegi ego ning enesekindluse lämmatamise vastu, kuid miks ta end üldse mõne subjekti poolt rohkem ohustatuna tunneb, on ähmane. Tegelikult ei suhtle ju enam peaaegu keegi tõeliste mõtete plaanis, iroonia, sarkasm ja kontrastväljendumuste kasutamine on päevakajaline olnud juba mõnda aega ja osade subjektide puhul ei leia vaim mingit probleemsust, ehk sellepärast, et on hästi teada, mis mõte selle kõige taga tegelikult lendleb. Ja et ülejäänute puhul ei ole ning see ongi see mis häirib? See mõte vajab edasist arendust, sest tulukese põlema löömisest paistab see kauge olevat, kuigi mõne teise teema kohta on nii mõnigi pirnike üllatavalt äkiliselt ja loogiliselt särama hakanud. Näiteks mõtlesin ma keset Pärnu maanteed välja, mis kuradi põhjusel mulle üks subjekt ei meeldi(liiga nagu mina), miks kaks subjekti armastavad üksteist teravate nugadega sihtida ja siis veel paar päris konkreetset ja psühholoogiliselt naelapead tabavat avastust, millega mul küll otseselt midagi peale pole hakata kuid mis tõestasid, et teatav eneseüllatusmoment on veel täiesti võimalik. See-eest rida pead rohkem vaevavat küsimust on endiselt ootamas äkkvastust ja praegusel hetkel tekkis kuri kahtlus, et vähemalt ühe avastustest olen ma kuskile sügavale ajusoppi ära peitnud, sest ta ei meenu mulle, kuigi ma tean, et ta on olemas. Ta oli vist päris tähtis. Sellega on hoopis asendunud teave nõrkuste kohta(suhkur, käed ja tumedad juuksed), mis oli aga nagunii ammu juba üpris silmnähtav.

Weeping willows-Touch me

Ebaelulikkus

Foto kaustast "Üks hommik venekeele tunni ajal". Nojah.

Tänane päev möödus taas subjektitult ning üldse hästi elutult, teatavas lootuses homse kokkusaamise peale. Peaks mainima, et liiga palju puuvilju on kurjast ja pika kuulamise peale viskab igasugunegi muusika üle, mis omakorda ei tähenda midagi muud, kui et peaks midagi targemat ette võtma.
Piilusin salaja subjekt Velmeti blogi ning jõudsin lõpuks arusaamisele(peale selle, et ta häirivalt tihti Sinka-vastaseid kuritegusid sõnaga "peale" sooritas), et ma olen raskelt ebaerudeeritud. Küll ma kunagi midagi selles suhtes ette võtan. Homme näiteks.
Muusikavalik on mul ka kuidagi ebaks muutunud, aga selle pärast ma eriti ei muretse. Mulle sobib.
Ja siis ükspäev pidin ma subjekt B süütu märkuse ajendil subjekt M-ile kõne tegema, aga siis ma otsustasin, et las olla mu elutus juba täielik ning jätsin ta laagrisse igavlema. Sorry:)
Aa ja siis mulle meeldib see ka, kuidas ma oma ajudega Krokust sisse lülitada ei oska!
Niisiis, niisiis, ma arvestasin kokku juba peaaegu kaks nädalat täielikku elutust, et suure hurraaga homme selle lõppu tähistama minna. Aga ootoot, seda ma juba ütlesin.
Ning siis lootuses, et ühest subjektist saab mingiaeg ka päris subjekt. Aga see on saladus.

Ja ma lihtsalt pean lõpus ikka ära mainima, et ma olen seosetu!