Jour dix.
C kukub kanalisse.
Inimesed nagu tõmbuks juba lähedusest eemale, viimane aeg leida dush- kurat, need rannatud maismaalinnad! Kahekesi taas, on aeg istuda plaažibussile, maksku, mis maksab. Palavas, näitab silt kaunis koduse paradiisi poole- on liiv, on soe vesi, on madal põhi ja minilained. Kui juba pesta, siis ikka põhjalikult- esimest korda, ujuma, teist korda ja ohoo, mida ma leidsin, pesemisparadiisi! Nii kaua pole ma vist üheski peldikus veetnud, seal sai kõike teha, alates loogilistest kuni päris kummaliste tegevusteni. Oli neli vetsu, oli peegliga dushiruumid, perverssed seebid, stepslid, vetsupaber. Mille kõige peale ei erutu üheteistkümnendal päeval ilma tsivilisatsioonita..vasakule näitab silt à droite.
Mida muud teeksid prantslased ühel reede õhtul, kui täidaks allee delikatessiväljapanekutega, teeksid muusikat ning degusteeriksid veine? Ilusate inimeste konsentratsioon laes. G imeb roosat Quichi, liigelda on raske, leib on meetripikkune, ce sont les Estivales! Väsinud eestlastest peavad kauem vastu vaid pooled, ruutu, poti ja ärtu ning nemadki mitte eriti kaua.
Jour onze.
Graafikud on paigast ära. Nelik, kes ühe päeva võrra maas, põrutab randa samal ajal kui ülejäänud kaks saavad lõpuks oma kultuurilaksu kätte musée de Fabre ning Mucha abil. Pärast seda erilist klubisoovi just ei teki, mispärast ka edaspidi teed lahknesid, ühed klubi ning teised kummalise džässineliku suunas. Öösel hüppas keegi seljas..
Jour douze.
Endiselt Montpellier’s, meil on pesumajadisko. Aeglaselt nautida, elada kiirelt, riskida julgeda, kombata piire, tutvuda, suhelda, mängida ringi, sängides lugeda võidetud hingi. Riiete puudusel poolaalasti mööda linna ning hiljem kuivatusväljapanek alleel ning ärtu. Linn saab koduseks. P ja K võtavad ka kultuuri, vihmahirmus jookseme mööda linna edasi-tagasi, aga seda ei tulegi. Selle asemel mängib K Quicki ees vene käsitöölist ning telefonid laaduvad eurise kohvi saatel. Elagu kiirtoidukate massiviisiline ärakasutamine!
No comments:
Post a Comment