Trip like I do

Palju uusi mõtteid ja soove.
Selle asemel, et veel viimasel vabal päeval bioloogilist ajuakrobaatikat harrastada(öö on ka aeg ja magamine on nõrkadele), võtsin ma kätte ja veetsin esimese poole päevast ühe arvuti taga voodis kõvahäälselt hirnudes Wisconsinlaste tegusid vaadates ning suurema osa teisest poolest teise arvuti taga Ülimate kunagisi tegusid ja sõnu naerdes, kerge kahetsustooniga ja suurejoonelise eesmärgiga kevadilmade tulekul kogu lagunenud laager taas kokku ajada ja taastada oma sama lahe olek.
Meeleolek on hoopis omalaadse suuna omandanud, kerge segu maailmanabalisusest, pohhuismist, eesmärgikindlusest ja eluarmastusest ehk hoidke ülevalt, asju hakkab veel juhtuma! Nagu egotsentrikud ikka, ei kipu taluma teisi üüratu tähelepanuvajadusega subjekte enam enda kõrval, heal juhul vaid ülejäänud maailmast isoleerituina, samas aga mõnede teiste subjektide puhul tundun üles näitavat kohati mõistmatut andestust ja aksepteerimist. Mitte, et keegi peale minu teaks, millest ma räägin, aga see ei oma erilist tähtsust.
Vabandage nüüd mind, ma kavatsen veidi veel naerukrampidesse surra siinsamas arvuti ees. Ehk taastub mu vana hea labase huumori meel kiiremini.

Hide and seek

Hoia alt, Mari, sest mingi hipi on jälle minu asemele tulnud ja kevad pole isegi veel lähedal. Raske öeldagi, kust Ta välja ilmus, kauaoodatud vaheaja alguses ma Teda veel küll kuskil ei kohanud, ainult mõnel hetkel kuulsin Ta samme kuskil kaugel. Ma olen näiteks üpris kindel, et esmaspäeval, kui me subjekt K-ga aknal rahet püüdsime(ja millest kõik juba kõikvõimalikes keeltes kuulnud on), oli Tema raskete hipisaabaste kaja kuulda Roosikrantsi tänaval. Jah, tegelikult kuulsin ma kedagi aknale koputamas ka öösel, umbes just siis kui laulus tuli see kuulus kõrvalõikamise koht ja tegelikult ei saa ka pühapäevase pildistamisessiooni kohta öelda, et Tema juuresolek kamina ääres poleks üldse tajutav olnud. Kuigi Tema teisipäevane külastus oli üpris üürike, võin ma vanduda, et kui Kuum Pirukas oma juustususe kõrgpunkti saavutas, piilus keegi diivani taga ja neljapäeva päikese pimestavas valguses astus ta minust päris lähedalt mööda, jälitas mind tagasihoidlikult Suure Reedeni välja ja ma avastasin, et kui aeg-ajalt vaimse tervise eesmärgil isoleeruda ning silmad-kõrvad sulgeda, koputas Ta täiesti kindlalt õlale. Ja teate mis? Eile tuli Ta kohe päris vägivaldselt minuga koos korteriuksest sisse ning enam ära ei läinud.

Memento mori

On mõned inimesed, kes lihtsalt üks hetk kaovad ja ei lähe enam korda. Mõned inimesed jäävad igaveseks. Ja siis on need, kes väärivad võitlust unustusse vajumise vastu, kuid viimasel ajal ei saa ma aru, miks peab see nii raske olema, miks ei anna see duell, või isegi sõda, mingeid tulemusi, vaid lihtsalt väsitab, väsitab ja teeb kurvaks ning sõnad kaovad kuskile tihenevasse udusse. Kuri tõde ütleb, et kõik lõpeb lihtsalt sellega, et motivatsioon võidelda hävib ning tekib ükskõiksus. See kõige hullem asi maailmas. When you grow up your heart dies. Aga mina ei taha suureks saada. Mitte nii kiiresti.

Urban landscapes revisited

Minu seisundi kohta võiks vabalt öelda 'ära hõiska enne õhtut' eriti kuna Keegi rääkis midagi laupäevasest lumest samal ajal kui akna ääres palavusest tuult lehvitas. Mina olen igatahes juba kaks õhtut bez kurtki väljas lipanud ja elu eest tuju üritanud säilitada, kuigi jätkuv haridusetsirkus seda kõigest väest lämmatada tahab. Suhtlusvõime avastasin endal siiski veel taandarenenud oleva, samal ajal täheldades sarnast nähtust ka teistel ning nüüdsest hõivab minu mõtlemispahet vaid selle vältimise eri võimalused. Mõtlemise siis. Ehk ma vajan võimalikult palju tegevust, kuni ma lihtsalt enam vastu ei pea ja alles siis võib arutada mõttetegevuse taasharrastamist.

Rahulolevik

Tõepoolest, kes oleks võinud arvata, et üle pika aja ühe meeldejäävaima ning joovastavama reede veedan ma Õpetajate majas ja Viru keskuses? Tõepoolest, tõepoolest.
Intrigeerivad ülesvõtted poliitikutest ja muust rahvast vähemalt kolmekordselt üle vaadatud, sai ohtralt tasuta hüvesid tarbida, otsusele jõudmata, kelle kulul kogu lõbu lõppudelõpuks üldse aset leiab ja kõrvu jõudis juba midagi kummalist sisaldades sõnu päike, meri ja pärlipüüdja. Kahe kõikuva paarikese ees laval klahvpillisoolosid teostamas ei keegi muu kui Antti Kammiste ning isegi meestepuudus sai lahendatud kahe soliidse isendi abil, lõppkomplektis istus peene laua ääres meid ühe kutse asemel kolme jagu ning üritas korrektselt lahendada Aarma antud ülesannet, mille auhind mulle hetkel ei meenuda ei taha ja täielik sisu on ka alles selgitamisel, igatahes teine pool sellest oli 'lähen honorari järele'. Selleks ajaks oli suurem osa tantsulkalisi juba Raekoja platsi mööda minema valgunud, jättes meid kõrvallaudkonnaga ainukesteks jääkide likvideerijaks kuni umbes 11 paiku tundus uus kutsetega priviligeeritud eesmärk piisavalt palju huvitavam, et lõbusas meeleolus garderoobionult mantlid sisse nõutada ja öise ostupühamu poole suunduda. Ega oli küll üpris üllatavalt naljakas subjekt keemiaõpetajale ja tema rohelise peaga alaealisele kaaslasele otsa joosta ja kergelt segaduses kunagise Ilumaailma ees tammuda. Lahkudes suruti rinnataskusse kuldnõel, mille ma kunagi hommikul ka sealt leidsin. Edaspidi üritasin Stalkeriga tutvuda, kuid veidi tulutult, arvestades kui null mu vene keel siiski on, üleüldse möödus nädalavahetus häirivalt mõttetuse tähe all, seda eriti korrata tegelikult ei viitsiks. Sellegipoolest on praeguseks pühapäevaõhtuks üpris adekvaatne seisund saavutatud, vaatamata kummaliselt vallatule mõttelennule ja vahepealsetele vihalainetele, kunagine hipiseisund hakkab siiski tasapisi, aeglaselt, kuid järjekindlalt tagasi roomama. Ootan teda päris kohe, sest kevad on temaga koos kindlasti veel palju ilusam.

Caught in action

Kohe kohe kohe hakkab kino. Kesklinna mugavused.
Annan teada, kui mina ise minusse tagasi pöördub. Senikaua on ta metsa kadunud. Või üksikule saarele, kuidas soovite.

Kadunud poja tagasitulek

Tähistamaks märtsi suurejoonelist saabumist, külastasin tänasel tuulisel, sopasel, soojal ja üleüldse meelierutaval lõunapoolikul vanu radu, möödusin nahhaalselt koerakeelusildist Siselinna kalmistu väraval ning jälgisin laupäevast vaatemängu mööda peateed liiklevatest vanuritest à la Dawn of the dead, misjärel avastasin end kindlasammuliselt Aljoša poole rühkimas. Päris tema esiotsa imetlema väga ei kippunud, muutumatuna seisnud kabel tagapool näitas end hoopis ahvatlevamast ja pahelisemast küljest ning vanglaäärne tee oli ka väheke üleujutatum, kui see kunagi ükskord. Keset tühermaad vilistas tuul ja tee ei viinud kuskile välja, ümberringi tundmatu päritoluga esemejupid ning rattakummid, sealtsamast oleks ma saanud jätkata oma palverännakut Ülemiste järve äärde mööda salajasi teid, selle asemel aga kohandusin Veerenni uue ringteega ning vana tehasega, millesse vägivaldselt sisenedes me kunagi vahele jäime ning tööstusspionaažis süüdistatud saime ja millest nüüd on ainult meetrite viisi mullahunnikuid. Intrigeeriv.
Reedeõhtul leidis aset selline intrigeeriv üritus nagu intiimne lauluvõistlus kell 19:00 õhtul, seekord ilma Reikopi ja Välbata, see-eest sai näha Joonatan Allandit(mäletan küll veel, mina olin päris väike ja temal olid mustad juuksed) ja meie oma kadunud poega subjekt Moonat, kes mul õnnestus jälle varsti ära kaotada, nagu mul see viimasel ajal kombeks on. Peaks märtsi puhul kõigi nendega kadunukestega midagi ette võtma, kaua võib. Ja nukumajalased saavad endale pidevalt uusi ja vahvaid tegelasi juurde. Teinekordki.