Tähistamaks märtsi suurejoonelist saabumist, külastasin tänasel tuulisel, sopasel, soojal ja üleüldse meelierutaval lõunapoolikul vanu radu, möödusin nahhaalselt koerakeelusildist Siselinna kalmistu väraval ning jälgisin laupäevast vaatemängu mööda peateed liiklevatest vanuritest à la Dawn of the dead, misjärel avastasin end kindlasammuliselt Aljoša poole rühkimas. Päris tema esiotsa imetlema väga ei kippunud, muutumatuna seisnud kabel tagapool näitas end hoopis ahvatlevamast ja pahelisemast küljest ning vanglaäärne tee oli ka väheke üleujutatum, kui see kunagi ükskord. Keset tühermaad vilistas tuul ja tee ei viinud kuskile välja, ümberringi tundmatu päritoluga esemejupid ning rattakummid, sealtsamast oleks ma saanud jätkata oma palverännakut Ülemiste järve äärde mööda salajasi teid, selle asemel aga kohandusin Veerenni uue ringteega ning vana tehasega, millesse vägivaldselt sisenedes me kunagi vahele jäime ning tööstusspionaažis süüdistatud saime ja millest nüüd on ainult meetrite viisi mullahunnikuid. Intrigeeriv.
Reedeõhtul leidis aset selline intrigeeriv üritus nagu intiimne lauluvõistlus kell 19:00 õhtul, seekord ilma Reikopi ja Välbata, see-eest sai näha Joonatan Allandit(mäletan küll veel, mina olin päris väike ja temal olid mustad juuksed) ja meie oma kadunud poega subjekt Moonat, kes mul õnnestus jälle varsti ära kaotada, nagu mul see viimasel ajal kombeks on. Peaks märtsi puhul kõigi nendega kadunukestega midagi ette võtma, kaua võib. Ja nukumajalased saavad endale pidevalt uusi ja vahvaid tegelasi juurde. Teinekordki.
No comments:
Post a Comment