
Hoia alt, Mari, sest mingi hipi on jälle minu asemele tulnud ja kevad pole isegi veel lähedal. Raske öeldagi, kust Ta välja ilmus, kauaoodatud vaheaja alguses ma Teda veel küll kuskil ei kohanud, ainult mõnel hetkel kuulsin Ta samme kuskil kaugel. Ma olen näiteks üpris kindel, et esmaspäeval, kui me subjekt K-ga aknal rahet püüdsime(ja millest kõik juba kõikvõimalikes keeltes kuulnud on), oli Tema raskete hipisaabaste kaja kuulda Roosikrantsi tänaval. Jah, tegelikult kuulsin ma kedagi aknale koputamas ka öösel, umbes just siis kui laulus tuli see kuulus kõrvalõikamise koht ja tegelikult ei saa ka pühapäevase pildistamisessiooni kohta öelda, et Tema juuresolek kamina ääres poleks üldse tajutav olnud. Kuigi Tema teisipäevane külastus oli üpris üürike, võin ma vanduda, et kui Kuum Pirukas oma juustususe kõrgpunkti saavutas, piilus keegi diivani taga ja neljapäeva päikese pimestavas valguses astus ta minust päris lähedalt mööda, jälitas mind tagasihoidlikult Suure Reedeni välja ja ma avastasin, et kui aeg-ajalt vaimse tervise eesmärgil isoleeruda ning silmad-kõrvad sulgeda, koputas Ta täiesti kindlalt õlale. Ja teate mis? Eile tuli Ta kohe päris vägivaldselt minuga koos korteriuksest sisse ning enam ära ei läinud.
1 comment:
hoian ülevalt
Post a Comment