Rahulolevik

Tõepoolest, kes oleks võinud arvata, et üle pika aja ühe meeldejäävaima ning joovastavama reede veedan ma Õpetajate majas ja Viru keskuses? Tõepoolest, tõepoolest.
Intrigeerivad ülesvõtted poliitikutest ja muust rahvast vähemalt kolmekordselt üle vaadatud, sai ohtralt tasuta hüvesid tarbida, otsusele jõudmata, kelle kulul kogu lõbu lõppudelõpuks üldse aset leiab ja kõrvu jõudis juba midagi kummalist sisaldades sõnu päike, meri ja pärlipüüdja. Kahe kõikuva paarikese ees laval klahvpillisoolosid teostamas ei keegi muu kui Antti Kammiste ning isegi meestepuudus sai lahendatud kahe soliidse isendi abil, lõppkomplektis istus peene laua ääres meid ühe kutse asemel kolme jagu ning üritas korrektselt lahendada Aarma antud ülesannet, mille auhind mulle hetkel ei meenuda ei taha ja täielik sisu on ka alles selgitamisel, igatahes teine pool sellest oli 'lähen honorari järele'. Selleks ajaks oli suurem osa tantsulkalisi juba Raekoja platsi mööda minema valgunud, jättes meid kõrvallaudkonnaga ainukesteks jääkide likvideerijaks kuni umbes 11 paiku tundus uus kutsetega priviligeeritud eesmärk piisavalt palju huvitavam, et lõbusas meeleolus garderoobionult mantlid sisse nõutada ja öise ostupühamu poole suunduda. Ega oli küll üpris üllatavalt naljakas subjekt keemiaõpetajale ja tema rohelise peaga alaealisele kaaslasele otsa joosta ja kergelt segaduses kunagise Ilumaailma ees tammuda. Lahkudes suruti rinnataskusse kuldnõel, mille ma kunagi hommikul ka sealt leidsin. Edaspidi üritasin Stalkeriga tutvuda, kuid veidi tulutult, arvestades kui null mu vene keel siiski on, üleüldse möödus nädalavahetus häirivalt mõttetuse tähe all, seda eriti korrata tegelikult ei viitsiks. Sellegipoolest on praeguseks pühapäevaõhtuks üpris adekvaatne seisund saavutatud, vaatamata kummaliselt vallatule mõttelennule ja vahepealsetele vihalainetele, kunagine hipiseisund hakkab siiski tasapisi, aeglaselt, kuid järjekindlalt tagasi roomama. Ootan teda päris kohe, sest kevad on temaga koos kindlasti veel palju ilusam.