My own personal

..helendav kõrvitsapurk. Beat that!

Raised on songs and stories

Võibolla tõesti ei lähe mulle liiga paljud inimesed korda.
Aga ühed on, kes lähevad.
Olgu, et üritada päästa seda posti liigsest imalusest, ma räägin parem Jüri Jäälaiust.
Jüri on endine politseinik ja kapral, kuid nüüd on varakult, 49-aastasena, pensionil ning laseb lastel end eest töötada ja raha teenida. Lisaks sellele juhatab sisse ja välja Laulupeo ning vabal ajal käib botaanikaaias nõgeseid korjamas. Ei tohi muidugi unustada IT-spetsialistide väljatreenijat juba aastast '65 ning ka praegune neoonvestis turvameheamet on mainimist väärt. Talle meeldib vanalinna poodide müüjannadele keelekastet pakkumas käia ning iga kord on tal erinev alkohol, mida pakkuda, alustades Presidendi šampusest(Presidendi-nimelist bändi ikka teate, eks?) ja lõpetades kummalise pruuni purulise vedelikuga, mida ta ise viinaks nimetab, ning seda joob ta päevas kohe palju, sest, see, et ta tööl on, ei loe, sest ta võib ilma mõjuta juua ära kasvõi 4 liitrit vodkat ning pohmelligi pole. Talle meeldib jagada kohvikutest kogutud postkaarte ning teiste inimeste emade veneaaegsed teenetemärke "Truda" eest ning neid siis uuesti tagasi küsida. Pojal on tal Pärnus kaks ilusat maja, kus too aga elada ei saa, sest et ta on ajuhalvatusega invaliididekodus. Juhtus nii, et oli vist armastus ja sai naiselt haiguse ja nüüd on juba viimased kaheksa aastat suremas. Nii ta seal Pärnus elas vanaisa toel, kuni Jüri oma isa ära tappis, sest see ei hoolitsenud tema poja eest üldse hästi. Nüüd ei teagi, mis majadega peale hakata, tuleb vist maha müüa.

Hold your breath and count to ten

and fall apart and start again

Miks ka mitte?

Ma olen lugenud palju raamatuid ja näinud palju filme. Ma olen käinud palju teatris ning mul on arvutis mitmete gigabaitide jagu muusikat, kuid minuga pole suurt millestki rääkida. Mul puudub kiire mõtlemine ning ma naeran imelikult ja arvestades veel neid kõiki vaikima panevaid imelikke vanainimeselikke väljendeid, mis ma kuuldavale toon, ei tohiks keegi üldse tahta minuga tegemist teha.
Lisaks sellele käivad mul peal masendushood ning kui ma midagi lõpuks räägingi, siis ainult katalüsaatorite mõjul.
Mul puuduvad ambitsioonid ning minu unistused on salajased ning päris kindlasti puudub mul eneseväljendusoskus. Enesekindlusest ma ei räägigi.
Sissesulandumisvõime on mul igati puudulik samuti nagu mingisugune eriline kiiks, mis inimesi köidaks, nagu karma. Minuga on ülimalt suur tõenäolisus piinliku vaikuse tekkimiseks. Kõige tipuks on mul veel kinnisideed ning ärevushood.
Aga mul on ükskõik, ma tunnen end paremini kui kunagi varem ja kõikide nende vigade peitmiseks jätkan ma püüdlusi etendada rolli "vaga vesi, sügav põhi", ükskõik kui halb näitleja ma ka pole. Ja kui veab, siis kunagi kuulete mu käest ka mõningaid huvitavaid mõttevälgatusi!

Protège moi

C'est le malaise du moment
L'épidémie qui s'étend

Jaanipäevalisus

Värske hommik, tuules rattaga ja on soe. Täiuslik. Üldse kõige parem osa jaanipäevast. Ja see on juba midagi, sest õhtu ise oli päris kindlasti ülivõrdes. Nii lausa, et mu niigi kasin sõnaoskus tundub hääbuvat siinsamas, kuigi ma lootsin siia mingi hea ülevaatliku ja muidu lõbusa teksti kokku klopsida. Hea küll, ma kogun ennast veidi.
Hmm?
Öösel rannas. Jaaniussid. Kunstioksjon. Maasikad ja melon. Kindlasti banaanikoored.
Kojusõit. Ees ootas tühi Pirita tee, kust leviv vetikalehk meenutas igati Iirimaad ning ei häirinud isegi eriti. Ning veidi edasi, taas üks lõhnameeli erutav teelõik, värkselt niidetud vihmane rohi. Klassika.
Ja siis..kümnete ja kümnete busside jagu turiste sadamamarketi juures. Kes andis neile küll idee tulla Tallinna sellel ainukesel päeval, kus on lahti heal juhul kümmekond poodi? Tundus, et polnud hea mõte seda teed mööda kõnniteel rattaga ukerdada. Aga läbi sain! Siinkandis on sellegipoolest õndsalt pühapäevavaikne ja inimtühi, just nagu mulle meeldib. Tühjuse vastu tundub üldse mul mingi nõrkus olevat viimasel ajal. Aga hea, et ma need kauaigatsetud emotsioonid tagasi olen saanud. Lausa positiivne.
Vaatamata endiselt vähesele magavusele on tuju hea ning meeled suhteliselt ergad. Jah, ja öö rannas oli samuti päris kindlasti..ilus. Jah, miks ometi ma fotokat kaasa ei võtnud? Vesi siiski, oli krampitekitavalt külm, jaaniöine suplus jäi poole peal pidama. Selle asemel pilvitasime kummalikult.

See on nüüd küll päris ebaadekvaatne. Ja mis mõttes inimesed on nii andekad kõiges?!

Placebo-Running up the hill

P.S. Vaat mis ma leidsin:
24.juuni 2006
Jaanipäev lennujaamas

Gimme danger, little stranger

Minu uus hull modell. Tunne end meelitatuna!

Oh joy

Kummalised kohtumised panid pähe kummalisi mõtteid, mida kirja panna ei saa, sest neil pole ei algust ega lõppu ning päris hästi neist ise aru ka ei saa. Sellegipoolest tunduvad nad tõelähedased, kui vaid ainult keegi ütleks!

p.s.
Ei ole hea mõte tuba korraldada keset ööd. Ma vaatan oma armetut lage ja mõtlen, et mis kuradit mul pähe hüppas. Ja kuidas ma ei viitsi sellega midagi teha. Aga kuidas see mind häirib. Ja kui ma ta eemaldan, jäävad alles plekid. Kui ma selle millegagi katan, jääb see sünge ja hakkab tuba rõhuma. Midaiganes.

Mulle meeldib see

Päikese käes magada, oleks ju hea?

Zемфира-Небо, море, облака

Fotoläbu

Vaatamata vahepealsele paanikasööstule õnnestus kaks filmitäit pilte väljutada probleemideta. Sellegipoolest, esimesega pole ma sugugi rahul, ja ma vist isegi tean milles probleem. Nii halva säritusega filmi pole ma juba ammu üllitanud. Õnneks järgmise filmi ajal jõudsin ma juba arusaamale, et Av on igati toredam kui Tv ning seega on teine ka kõvasti kontrastsem. Jumal tänatud. Skänner paneb samuti endiselt näkku ning seega läheb jälle töösse projekt 'pildistame filmi digiga üles', mille tulemustega ma pole küll sugugi nii rahul kui skänneri omadega, aga mis teha. Ükspäev tuleb end kokku võtta ja parandusse suunduda. Skänner kotis sadama poole? Nojah.
Ja nohh, muidugi, ma suutsin terve filmi üles võtta isoga 1600. Ma peaks tõesti rohkem magama. Läheb kordamisele.

Edit: Projektis olen ma absoluutselt pettunud ning te ilmselt ei näe neid pilte enne, kui skänner korda saab. Häbi oleks näidata sellist kvaliteeti. Neelamisraskused.

Sick and tired

Ehk kõigest, mis vahepeal aset leidnud on.
Raske alustadagi.
Seiklus maa all oli igati kummituslik ning andis isegi tulemuseks paar rahuldavat pilti, millest kõige ülemine kannatas minu halva Noiseremoveri oskuse all, kuid, mis pikapeale mulle sedasi päris meeldima hakkas. Nagu screenshot mõnest dungeon arvutimängust. Eelmisest päevast tuleb veel meelde mainida Viljandi teatritudengite etüüdikogumit, mis jättis väga sügava mulje ning tundus kohati isegi palju huvitavam jälgida, kui nii mõnedki "päris" etendused.
Õhtul tegin veel viimaseid kokkupakkimisharjutusi ning arutlesin mõnda aega, kas oleks mõttekam üleval olla ja bussis magada või mitte. Otsus langes viimasele ning väga hea, sest muidu oleksin ma olnud vist veel laibam kui praegu. Kes siis Prahas ikka magab?
Hommik saabus liigse mõtlemise tagajärjel üleskruvitud ootustega ning seletamatult halva tujuga. Jääbki arusaamatuks, mida paganat me kogu selle tee Varssavini tegime, päevad olid nagu vennad ja kipuvad üksteisega segi minema. Ma oletan, et kaardid ja minu sinine sõber mängisid suurimat rolli ja sööki oli vist ka liiga palju, kuigi seda on raske hinnata, söögipausid olid tegelikult olematud ja enda kott sisaldas vaid vett ning kahte õuna. Raske öelda. Tervislikust toitumisest nende päevade jooksul küll igatahes rääkida ei saanud. Kaheksakäelised ja kümnesilmalised inimesed olid ka vist teemas. Umbes alates kella üheksast õhtul keeldusid keel ja mõistus korralikult funktsioneerimast, mis jätkus ka terve järgneva reisi ning mis pole siiani üle läinud.
Öösel Poolas aai lastud end mitmeid kordi julmalt tappa nii maffia kui sadistlike linnakodanike poolt ning mööda koridore edasi tagasi joosta. Kas keegi on kunagi plekkpurgis vett keetnud? Nüüd on.
Mis toimus teisel päeval? Buss, buss, buss. Kohale jõuti mitmeid tundi hiljem kui lubatud, sellest ei lasnud me aga end häirida, 12-ks jõuti juba mõningatetest vaidlustest hoolimata Praha suurimasse öökluppi, millest hõivasid eestlased peaaegu pool maja. Mingil ajahetkel kuulsin oma kaasmaalasi(kes polnud meiega) rääkimas, kuidas Eestis küll selliseid naisi pole, kuidas aga tantsivad. Naljakas oli. Ja saabus 4.juuni keset diskosaali, keset häid inimesi ja mulle meeldis see.
Koju jõudsime vist nelja paiku, tänavat blokeeriva inimketina ning õhtu jätkus veel meie luksuslikus pansionitoas (ilma irooniata) subjekt A ja J vahelise vestlusega, millest keegi peale nende aru ei saanud. Äratus oli olematu, jumal teab, mis mu telefoniäratusest sai, võtsime hilise hommikusöögi arbuusimahlaga(?!) ning alustasime pikka šoppamispäeva, mis jalad surmani läbi võttis ning ka rahakotile lõpu peale tegi. Bussiuim ning muud tegurid tekitasid kohtumisi nii reisil oleva rahvaga(kes tegelikult olid samal ajal hoopis teises kohas) kui ka mõnede teistega, sealhulgas õp. Sooaluste, Kroosmann ning Lennart Meri. Võta näpust.
Õhtu kulmineerus kuueteistkümne lennuga õhku ning äärmiselt sisuvaese ning unise sünnipäevakõnega, millega ma loodan ma neid, kes kõike organiseerisid, väga pettuma ei pannud. Vabandus oli ka nagu veidi lame ning vaid väga väikeselt osalt tõsi. Kes kuulis. Hiljemaks moodustus kaks gruppi, millest üks suundus mööda puid ronima ning teine puppi tantsima. Närvid hakkasid tunda andma ning pideva koosoleku probleemid(loe: üksteisele pinda käimine) hakkasid ka nurga tagant ligi hiilima. Sellegipoolest veetsime hea istumise Karli silla kõrval paadisillal ('Under the bridge downtown'), vaatasime kuidas kari hulle kõrvalsillal skinny dippingut Praha sogases jões(mis ta nimi nüüd oligi?) harrastasid. Varsti grupist lahkudes ning mööda peatänavat paar kordi edasi tagasi tiirutades avastasin, et jätsin oma hea tuju paadisillale maha ning seda ei leidnud ma ka enam Joe pubist koos seltskonna number kahe juurest, mispeale kõik varsti ärimehe sammul koju kappasid. Uni saabus tunnikeseks ning taaskord ei täitnud the Sun oma eesmärke, meie tuba sai pähe poole tunniga bussi hilinemise eest. Mida segadust?
To be continued..(võrk ootab ammu juba)
Nii, ujumas käiduna ja palli poolt pekstuna olen tagasi.
Nii, nii väljasõit mingite koobaste poole, kuhu me nii tänu meie toale kui bussijuhi orienteerumisvõimetusele saabusime tund aega hiljem ning saime seega kiirekskursiooni osaliseks. Vaatamata kogu vingumisele ja jamale olid koopad hingematvad ning Enya sobis sinna samuti nagu rusikas silmaauku. Umbes seal sai ka alguse vaen reisijuhi ning ülejäänud seltskonna vahel, kõik olid järsku väga närvis, mina ei osanud muud teha kui õlgu kehitada ning korrutada "Go with the flow!", sest see tundus nii asjakohane. Peatusime paariks tunniks mingis linnas, mis pidi olema suuruselt teine linn ning võtsime seal hiiglasliku lõuna ja veidi šoppamist Alberti marketis, mida võis leida iga nurga pealt. Lõpuks järgides plaani, sõitsime veel ning veel ja siis terve öö läbi. Kaheteist paiku, pärast sünnipäevamahlaringi ning vaarikaid tekkis kohutav uni, mida üritasin veidi tappa hõivates terve pingi, kuid too ei näidanud end just kõige sõbralikumast küljest, niiet kael jäi kangeks ning uni poolikuks. Hommikuks ei olnudki päris selge, kas öösel magada sai, pidevalt oli selline poolunes olek, eriti armas oli see ajaperiood, kus jalad oli etteistunud giidi poolt kokku pressitud ja tooliiste kippus kaugele ettepoole rändama. Sellegipoolest aitas selline üksteise otsas veedetud uni, et pidada vastu terve päev koduni, mis sisaldas samuti endas vaid bussisõitu, kuna muidu oleks me koju jõudnud alles neljapäeva hilishommikul või umbes täpselt niimoodi. Veel viimased tunnid koduni veedeti üksteise järel inimesi maha nottides(loe:maffiat mängides) ning pikkades arutlustes, kes küll võik olla mõrvar. Alates Tallinna piirist alustasid kõik laiali minemist, paaniline kottide kokkupanek ja tuligi Sakala, kust lahkusin ilma ühegi embuseta(öelge nüüd selle kohta üks kena eestikeelne sõna, mis ei kõlaks imelikult?), mis pole sugugi tavaline. Sellegipoolest tekkis mööda Sakala tänavat koju tampides kummastav õnnetunne, mis poole siimaani kuskile kadunud. Sest inimesed on nii ilusad ja head.
Nii ta oli ja oli hea, vist ja kui te leiate trükivigu, andke teada, sest kell on öö ja ma olen rannast väsinud, kuid minu perfektsionistimeel ei luba välja näidata ühtegi keelevääratust. Minu armas voodi ootab mind. Good night and good luck.

Aken ilusamasse ellu

Ja lõpuks ta ongi käes, tema, keda me kõik ootasime terve lõputu aasta. Mul oli tunne, et ta ei tulegi, kuid ta ei vea mind alt. Ta tuleb, alati tuleb.
Ossist on saanud professionaalne kärbsepüüdja. Kärbselaibad iga nurga peal.
Mida ma siis nüüd tegelikult öelda tahtsin? Avastusega, et keegi tõesti käib siin piilumas minu pisikest pildipagasit, koukisin välja veel veidi vanu pilte, et tühja auku täita. Niiet selle asemel, et koeraga välja minna, istun ma siin ja kirjutan seosetut juttu. Aktuseni on kaks tundi jäänud ning varsti juba saab ka tunnistused. Oo õudust.
Aa, ja lubage palun pettumust avaldada Pentaxi portreefoto konkursi suhtes! Mida valikut? Niipalju eneseaustust ja isekust mul ikka on, et arvata, et minu pildid oleksid võinud jõuda 200 parima hulka, eriti arvestades üldist taset. Pooled neist olid väga head(kusjuures ükski neist ei võitnud midagi, harrastajate teine koht oli nagu..wtf?!), pooled aga võtsid suu lahti, nende hulgas näiteks see, see või hoopis see. Asi ei olegi nagu ainult minus, seal oli veel hunnikus väga häid pilte, mis ekraanile ei jõudnud, k.a. Silja, kellelt sai vist ainult üks pilt ning ka Daniel oma üksiku nukra isendiga. Samas, ma ennetasin juba halba siis, kui monsieur Kikkas lavale astus, temaga on mul juba kogemusi. Ja nohh sellest ettekandest ma ei räägigi.. kurb küll muidugi, kui on veel mitmeid samalaadse väljendusoskusega, kui minu oma, kuid äkki mõtleks siis enne läbi, mida rääkima hakkad?
Ja nüüd siis jahh, koer ootab ja kool niisamuti, ma lõpetan oma jutu lootuses saada tänases katakombiseikluses ning tulevasel bussitripil mõninga hea fotomaterjali osaliseks. Praha, hoia alt, siit me tuleme!
P.S.Mismõttes kukkus Harju Maavalitsuse aknast välja pannkook?

Alice Cooper-School's out for summer