Sick and tired

Ehk kõigest, mis vahepeal aset leidnud on.
Raske alustadagi.
Seiklus maa all oli igati kummituslik ning andis isegi tulemuseks paar rahuldavat pilti, millest kõige ülemine kannatas minu halva Noiseremoveri oskuse all, kuid, mis pikapeale mulle sedasi päris meeldima hakkas. Nagu screenshot mõnest dungeon arvutimängust. Eelmisest päevast tuleb veel meelde mainida Viljandi teatritudengite etüüdikogumit, mis jättis väga sügava mulje ning tundus kohati isegi palju huvitavam jälgida, kui nii mõnedki "päris" etendused.
Õhtul tegin veel viimaseid kokkupakkimisharjutusi ning arutlesin mõnda aega, kas oleks mõttekam üleval olla ja bussis magada või mitte. Otsus langes viimasele ning väga hea, sest muidu oleksin ma olnud vist veel laibam kui praegu. Kes siis Prahas ikka magab?
Hommik saabus liigse mõtlemise tagajärjel üleskruvitud ootustega ning seletamatult halva tujuga. Jääbki arusaamatuks, mida paganat me kogu selle tee Varssavini tegime, päevad olid nagu vennad ja kipuvad üksteisega segi minema. Ma oletan, et kaardid ja minu sinine sõber mängisid suurimat rolli ja sööki oli vist ka liiga palju, kuigi seda on raske hinnata, söögipausid olid tegelikult olematud ja enda kott sisaldas vaid vett ning kahte õuna. Raske öelda. Tervislikust toitumisest nende päevade jooksul küll igatahes rääkida ei saanud. Kaheksakäelised ja kümnesilmalised inimesed olid ka vist teemas. Umbes alates kella üheksast õhtul keeldusid keel ja mõistus korralikult funktsioneerimast, mis jätkus ka terve järgneva reisi ning mis pole siiani üle läinud.
Öösel Poolas aai lastud end mitmeid kordi julmalt tappa nii maffia kui sadistlike linnakodanike poolt ning mööda koridore edasi tagasi joosta. Kas keegi on kunagi plekkpurgis vett keetnud? Nüüd on.
Mis toimus teisel päeval? Buss, buss, buss. Kohale jõuti mitmeid tundi hiljem kui lubatud, sellest ei lasnud me aga end häirida, 12-ks jõuti juba mõningatetest vaidlustest hoolimata Praha suurimasse öökluppi, millest hõivasid eestlased peaaegu pool maja. Mingil ajahetkel kuulsin oma kaasmaalasi(kes polnud meiega) rääkimas, kuidas Eestis küll selliseid naisi pole, kuidas aga tantsivad. Naljakas oli. Ja saabus 4.juuni keset diskosaali, keset häid inimesi ja mulle meeldis see.
Koju jõudsime vist nelja paiku, tänavat blokeeriva inimketina ning õhtu jätkus veel meie luksuslikus pansionitoas (ilma irooniata) subjekt A ja J vahelise vestlusega, millest keegi peale nende aru ei saanud. Äratus oli olematu, jumal teab, mis mu telefoniäratusest sai, võtsime hilise hommikusöögi arbuusimahlaga(?!) ning alustasime pikka šoppamispäeva, mis jalad surmani läbi võttis ning ka rahakotile lõpu peale tegi. Bussiuim ning muud tegurid tekitasid kohtumisi nii reisil oleva rahvaga(kes tegelikult olid samal ajal hoopis teises kohas) kui ka mõnede teistega, sealhulgas õp. Sooaluste, Kroosmann ning Lennart Meri. Võta näpust.
Õhtu kulmineerus kuueteistkümne lennuga õhku ning äärmiselt sisuvaese ning unise sünnipäevakõnega, millega ma loodan ma neid, kes kõike organiseerisid, väga pettuma ei pannud. Vabandus oli ka nagu veidi lame ning vaid väga väikeselt osalt tõsi. Kes kuulis. Hiljemaks moodustus kaks gruppi, millest üks suundus mööda puid ronima ning teine puppi tantsima. Närvid hakkasid tunda andma ning pideva koosoleku probleemid(loe: üksteisele pinda käimine) hakkasid ka nurga tagant ligi hiilima. Sellegipoolest veetsime hea istumise Karli silla kõrval paadisillal ('Under the bridge downtown'), vaatasime kuidas kari hulle kõrvalsillal skinny dippingut Praha sogases jões(mis ta nimi nüüd oligi?) harrastasid. Varsti grupist lahkudes ning mööda peatänavat paar kordi edasi tagasi tiirutades avastasin, et jätsin oma hea tuju paadisillale maha ning seda ei leidnud ma ka enam Joe pubist koos seltskonna number kahe juurest, mispeale kõik varsti ärimehe sammul koju kappasid. Uni saabus tunnikeseks ning taaskord ei täitnud the Sun oma eesmärke, meie tuba sai pähe poole tunniga bussi hilinemise eest. Mida segadust?
To be continued..(võrk ootab ammu juba)
Nii, ujumas käiduna ja palli poolt pekstuna olen tagasi.
Nii, nii väljasõit mingite koobaste poole, kuhu me nii tänu meie toale kui bussijuhi orienteerumisvõimetusele saabusime tund aega hiljem ning saime seega kiirekskursiooni osaliseks. Vaatamata kogu vingumisele ja jamale olid koopad hingematvad ning Enya sobis sinna samuti nagu rusikas silmaauku. Umbes seal sai ka alguse vaen reisijuhi ning ülejäänud seltskonna vahel, kõik olid järsku väga närvis, mina ei osanud muud teha kui õlgu kehitada ning korrutada "Go with the flow!", sest see tundus nii asjakohane. Peatusime paariks tunniks mingis linnas, mis pidi olema suuruselt teine linn ning võtsime seal hiiglasliku lõuna ja veidi šoppamist Alberti marketis, mida võis leida iga nurga pealt. Lõpuks järgides plaani, sõitsime veel ning veel ja siis terve öö läbi. Kaheteist paiku, pärast sünnipäevamahlaringi ning vaarikaid tekkis kohutav uni, mida üritasin veidi tappa hõivates terve pingi, kuid too ei näidanud end just kõige sõbralikumast küljest, niiet kael jäi kangeks ning uni poolikuks. Hommikuks ei olnudki päris selge, kas öösel magada sai, pidevalt oli selline poolunes olek, eriti armas oli see ajaperiood, kus jalad oli etteistunud giidi poolt kokku pressitud ja tooliiste kippus kaugele ettepoole rändama. Sellegipoolest aitas selline üksteise otsas veedetud uni, et pidada vastu terve päev koduni, mis sisaldas samuti endas vaid bussisõitu, kuna muidu oleks me koju jõudnud alles neljapäeva hilishommikul või umbes täpselt niimoodi. Veel viimased tunnid koduni veedeti üksteise järel inimesi maha nottides(loe:maffiat mängides) ning pikkades arutlustes, kes küll võik olla mõrvar. Alates Tallinna piirist alustasid kõik laiali minemist, paaniline kottide kokkupanek ja tuligi Sakala, kust lahkusin ilma ühegi embuseta(öelge nüüd selle kohta üks kena eestikeelne sõna, mis ei kõlaks imelikult?), mis pole sugugi tavaline. Sellegipoolest tekkis mööda Sakala tänavat koju tampides kummastav õnnetunne, mis poole siimaani kuskile kadunud. Sest inimesed on nii ilusad ja head.
Nii ta oli ja oli hea, vist ja kui te leiate trükivigu, andke teada, sest kell on öö ja ma olen rannast väsinud, kuid minu perfektsionistimeel ei luba välja näidata ühtegi keelevääratust. Minu armas voodi ootab mind. Good night and good luck.