Raised on songs and stories

Võibolla tõesti ei lähe mulle liiga paljud inimesed korda.
Aga ühed on, kes lähevad.
Olgu, et üritada päästa seda posti liigsest imalusest, ma räägin parem Jüri Jäälaiust.
Jüri on endine politseinik ja kapral, kuid nüüd on varakult, 49-aastasena, pensionil ning laseb lastel end eest töötada ja raha teenida. Lisaks sellele juhatab sisse ja välja Laulupeo ning vabal ajal käib botaanikaaias nõgeseid korjamas. Ei tohi muidugi unustada IT-spetsialistide väljatreenijat juba aastast '65 ning ka praegune neoonvestis turvameheamet on mainimist väärt. Talle meeldib vanalinna poodide müüjannadele keelekastet pakkumas käia ning iga kord on tal erinev alkohol, mida pakkuda, alustades Presidendi šampusest(Presidendi-nimelist bändi ikka teate, eks?) ja lõpetades kummalise pruuni purulise vedelikuga, mida ta ise viinaks nimetab, ning seda joob ta päevas kohe palju, sest, see, et ta tööl on, ei loe, sest ta võib ilma mõjuta juua ära kasvõi 4 liitrit vodkat ning pohmelligi pole. Talle meeldib jagada kohvikutest kogutud postkaarte ning teiste inimeste emade veneaaegsed teenetemärke "Truda" eest ning neid siis uuesti tagasi küsida. Pojal on tal Pärnus kaks ilusat maja, kus too aga elada ei saa, sest et ta on ajuhalvatusega invaliididekodus. Juhtus nii, et oli vist armastus ja sai naiselt haiguse ja nüüd on juba viimased kaheksa aastat suremas. Nii ta seal Pärnus elas vanaisa toel, kuni Jüri oma isa ära tappis, sest see ei hoolitsenud tema poja eest üldse hästi. Nüüd ei teagi, mis majadega peale hakata, tuleb vist maha müüa.