Jaanipäevalisus

Värske hommik, tuules rattaga ja on soe. Täiuslik. Üldse kõige parem osa jaanipäevast. Ja see on juba midagi, sest õhtu ise oli päris kindlasti ülivõrdes. Nii lausa, et mu niigi kasin sõnaoskus tundub hääbuvat siinsamas, kuigi ma lootsin siia mingi hea ülevaatliku ja muidu lõbusa teksti kokku klopsida. Hea küll, ma kogun ennast veidi.
Hmm?
Öösel rannas. Jaaniussid. Kunstioksjon. Maasikad ja melon. Kindlasti banaanikoored.
Kojusõit. Ees ootas tühi Pirita tee, kust leviv vetikalehk meenutas igati Iirimaad ning ei häirinud isegi eriti. Ning veidi edasi, taas üks lõhnameeli erutav teelõik, värkselt niidetud vihmane rohi. Klassika.
Ja siis..kümnete ja kümnete busside jagu turiste sadamamarketi juures. Kes andis neile küll idee tulla Tallinna sellel ainukesel päeval, kus on lahti heal juhul kümmekond poodi? Tundus, et polnud hea mõte seda teed mööda kõnniteel rattaga ukerdada. Aga läbi sain! Siinkandis on sellegipoolest õndsalt pühapäevavaikne ja inimtühi, just nagu mulle meeldib. Tühjuse vastu tundub üldse mul mingi nõrkus olevat viimasel ajal. Aga hea, et ma need kauaigatsetud emotsioonid tagasi olen saanud. Lausa positiivne.
Vaatamata endiselt vähesele magavusele on tuju hea ning meeled suhteliselt ergad. Jah, ja öö rannas oli samuti päris kindlasti..ilus. Jah, miks ometi ma fotokat kaasa ei võtnud? Vesi siiski, oli krampitekitavalt külm, jaaniöine suplus jäi poole peal pidama. Selle asemel pilvitasime kummalikult.

See on nüüd küll päris ebaadekvaatne. Ja mis mõttes inimesed on nii andekad kõiges?!

Placebo-Running up the hill

P.S. Vaat mis ma leidsin:
24.juuni 2006
Jaanipäev lennujaamas