Ruubikukuubikuruubikukukukuubik

Mereõhk teeb vabaks.
Pirita kiiged on ülimad.
Juunipilved tekitavad emotsioone(mitte ambitsioone).
Inimeste üle pole ilus naerda.
Samas siiski parem kui vältida.
Tee on mürgiroheline.
Vihm teeb märjaks.
Väsimus teeb õnnelikuks.

Electronic supersonic

Eile oli üks imelik päev. See on üldse üks kummaline nädal.
Alustuseks on minu pleilistis träna figureerima hakanud, midagi kuradit?
Lisaks sellele on kõik inimesed lihtsalt kadunud ja kuuldavasti jäetakse mind suve lõpuni kohe päris üksikuks.
Reede õhtu möödus Jack Nicholsoni autorlusega LSD tripi visualiseeringut jälgides kuni silme ees virvendama hakkas ja pähe kummalised mõtted tekkisid.
Wargamäe Wabariik oli kõike väärt, pärast jooksime vihmasel külateel kuni hing kinni jäi.
Nii vapustavat ilma kui viimasel paaril päeval, pole ma ammu nautida saanud, seega õhtu möödus aknalaul tolknedes Holdeniga taasalustades ning sihitus kiigeotsingus kesklinna läikivatel kõnniteedel.
Ja päris siis kui ma end pärani akna alla teega end tekkidesse mähkima asusin, tuli kutse mille peale ma ümber Jaani ning Kaarli kiriku uitasin ja meelde tuletada püüdsin, kumba ometi mainitud oli.
Kõige tipuks toimus purksiputka ees klassikokkutulek erineva talutavustasemega isendite kaasusel, kellest nupukamad kähku edasi liikusid, ülejäänud aga oma üleolevat meeleseisundit demonstreerida soovides ajasid mingit mula suust välja kuni ma lihtsalt olin sunnitud nad minema tõukama.
Hommikul ärkasin pool seitse ja üritasin välja mõelda, mis asjaoludel minust küll Julia sai. Tuumani ei jõudnud.

All the lonely people

Where do they all come from?

Mul on täna suured ideed.

Honey, dinner's dead

Kõik on kuidagi nii ilusti kokku jooksnud, et lausa suur tänulikkus tekib, et enam pole seda lõputut musta auku, kuhu sisse järjest sügavamale vajumine vältimatu tundub. Head aega kevade hallid tuhmid tapvad mõtted ja ajusurm, ma olen elus! Ma loen jälle, ma suudan rääkida inimestega, kelle lähedalolek mõni aeg tagasi väljakannatamatu tundus, ma lihtsalt naeran oma imidžikohast poolearulist naeru, kui tekib imelik vaikusmoment ja ma lihtsalt tunnen end jälle inimesene ja see on nii rahulik ja hea. Keskkonna-, inimeste- ja teemadevahetus nii Pariisi näol kui ka mõnede väiksemate sündmuste selle ümbruses olid tõesti see, mida mul nii väga vaja oli. Hoidke end, kui te seda rikkuma kipute, ma torkan millegi teravaga!

Kuidas ripub?

Kuradi ilm, noh, otsustagu siis juba ära mis ta olla tahab, ma oleks kõigega rahul peale selle, et õue minnes mitu komplekti varutarbeid nii vihma kui kõrvetava päikese jaoks kaasa peab tarima. Ma ei ole see suure koti tšikk.

Where do we go from here?

Vihmvihmvihm aga seda näevad ja tunnetavad ilmselgelt ju kõik. Ajusoppides eksleb nostalgia, Pärnul on lausa alatine komme teda äratada. Ainult et see ei ole enam päris seesama, mis mind terve kevade ning varemgi kummitas. Ta on nüüd teine, teiste mälestuste, teise meeleolu ja mõjuga ning kuigi melanhoolne siis pigem seda headmoodi, mida minust nagunii lahutada ei saa ja ei tohigi. Toolidele viirastuvad mälestused kunagistest inimestest, rõdul mu kõrval nii ühest, teisest kui hoopis sellest varasemast korrast. Nii palju ja samas liiga vähe, mõned alatiseks kordamatud ja nii mitmedki asendunud uute võimalustega ja mõned inimesed on lihtsalt alles veel pikemaks ajaks. Tundub, et 'minu inimesed' pole sugugi nii konkreetne termin, kui ma kunagi arvasin.

Täna öösel ma nägin, et ma elasin maa all. Õhukese mullakihi ja meid oli kolm ja üleval lõhkesid granaadid ning saabastatud sõdurijalad jooksid üle meie katuse.

Filter-Skinny

Lack of color

Passiivne igatsus.
Täitsa häbiasi on sedasi suve algul Tallinnases kodus istuda, aga ma teen seda endiselt. Tegelikult miksmitte Pärnusse põrutada? Jah, homme. Tegelikult on pagana hea olla igalpool ja igal ajal. Lausa õnnis.

Quiet storm

Mõtted ei koondu, ilm on inspireeriv. Üksiklaused. Keegi soovib palgata andetut fotograafi suvetööle? Suveunelmad ei ole odavad.
Ma siis lähen ja üritan endiselt vägivaldselt süsteemi luua. Laiskus tuleb ka peale. Nojah, täna veel võib.

Jewel of the summertime

Bonjour, ça va?
Ei ole enam Pariis, kuid paistab, et ta on minuga kaasa tulnud, sest seda lausepaari pole ma küll otseselt endale suunatuna Tallinna vanalinnas enne kuulda saanud. Bizarre.
Lõpetamised, kohtumised, jaanipäevad, inimesed, inimesed, inimesed ja päike.

Sous le ciel de Paris

Le premier jour..
Saabumispäeva kõrvale jättes, kus küll tegelikult sai nii vara tõustud, passikontrolli puudumise üle imestatud, rongijaama kirutud, pikki Carte Orange'i järjekordi nauditud, metrooga esimest tutvust tehtud, tund aega korterile hiljaks jäädud kui eufooriast appartementi täiuslikkuse üle silmi punnitatud, voodeid jagatud, aknast Eiffeli torni piilutud ning odavkiirpakkumisel poolel teel poeotsingule ka otsas ära käidud, kohaliku kaubaga tutvutud ning järgmiste päevade plaan paika pandud, arvestan ma esimese päevana hoopis kolmapäeva, üheteistkümnendat. Üpris edukalt üles tõusnud, sündis päevaplaan Bir-Hakeimi(mille päritolu me lõpuks teada ei saanudki) kodupeatusest Étoile'i suunas kolistada, et seal natuke paaniliselt Jaapani turiste kartes ümber triumfikaare tiirutada, Pauli kohviku laudadel kaklevaid tuvisid passida ja veidi hiljem Concorde'i purskkaevude ees dushi võtta ja Père Lachaise eesmärgiks võtta, kuhu nagu subjekt C tabavalt ennustas, kadusin ikka päris pikaks ajaks. Aeg-ajalt sai küll ristmikutel kokku põrgatud aga pidev otsing millegi järjest ekstravagantsema järele ei lasknud mind tee peale püsima jääda. Leidsime üles nii Wilde, Piafi, teised nägid Morrist ja üks keegi veel ja Viiralti tuvastasime ka pika otsingu peale, edasi viis suund La Défense'i avarustesse, et kotid rotihindadega kraami terveks nädalaks kokku tassida, metroos mingi tuvastamatul tuubasarnasel pillil Strangers in the night koos taustaga kuulda ja vot kui te nüüd suurt pointi ootate, siis peate pettuma, sest ma ei suuda meenutada mida paganat me edasi tegime..pikema mõttetaastamise peale panustaks sellele ainukesele õhtule, mil kodus sai MTV viitteist šufleeritud videot naerdes, kaarte tagudes ja minu Crispy News näoilme legendi luues, mille peale subjekt C terve nädala ei suutnud hüsteeriliselt naermata jätta.











Deuxième jour..
'No kui terve päeva vihma sadama hakkab, siis ma viin kaamera küll üles tagasi'
ehk destinatsioon Montmartre lõpuresolutsiooniga raudselt tagasi minna.
Asi algas tõepoolest vetitava padukaga Café Montmartrois (või mis ta nüüd oligi?) siseruumides nädala kõige parema cappucino ning maailma kõige vaimustavama kelneri saatel. Jätkuvast veetulvast veidi pettununa rahustasime(võibolla ka pigem vastupidi) närve Tati järjekordades ning prillikaubitsejate vahel laveerides, harjutades samal ajal pingsalt mõjuvat 'non, merci' nägu. Aga ükskord ikka pidi see aeg ka tulema, millal päike hakkas kõrvetama Sacre Coeuri ning ma rahulikult üksinduses antikvariaadi akna taga sülge nõretama ning vinüülipoodi jõllitama sain hakata kuni pika otsimise-helistamise peale(ma ausalt kah ei soovi teada oma telefoniarvet) suutsime taasgrupeeruda Place du Tertre'il, mis kõigile teistele peale minu tundus kangesti meeldivat, kerget kultuuri ületulva tunnet suutis aga suurepäraselt rahustada Dali, mis ei ole küll eriti loogiline arvestades kui palju ta kogu sellele tulvale tegelikult otsa panustas. Juba kergelt sisseharjuma hakkav päevatoitumisskeem à la minimaalne hommiksöök pluss häälekas kõht pärastlõunal kuni kunagi hilja õhtul teda lõpuks odavkraamiga toita otsustati, teostus ka nüüd, kergelt déjà vu'na kõlas ka 'noh hakkame nüüd minema ka või' samal ajal kui suurem osa unise pilguga telekat vahtis. Minemata ei jäänud tegelikult kunagi, neljapäeva ööeesmärgiks seati kodulähedane parem kallas, mis esmapilgul üpris mahajäetud tundus, eriti arvestades lähedust Eiffeli tornile, millest paarkümmend meetrit eemal asi siiski veidi lärmakamaks läks, eriti paistis kooliõpilaste mööduvatele gruppidele meeldivat kolm imelikku tšikki karussellil(loe:meie). Inimkonsentratsioon muutus eriti kõrgeks Chaillot pargi tasanditel, kus harrastati põhjalikult nii tornifotograafiat, muiduromantikat kui tulepildumist. Meie, eestlased, üksindust armastavad nagu nad on, leidsime, et palju vahvam oleks kuskile omaette minna ning jalad viisid meid arhitektuurimuuseumist mööda ja Seine äärde kuni üks alleeäärne pink end eriti ahvatlevast küljest näitas ning endale istuma kutsus. Pudelimängu harrastavate subjektide seisundist ajutiselt võõrdununa võtsime subjekt C-ga ülesandeks mõningaid fotograafilisi punkte lahti mõtestada ning siluettvalgust ära kasutada eri külgedest kuni loodusekutse meist kõigist täielikult võitu sai, korralikud kodanikud subjekt B ja C kadusid vetsu otsides öhe kuna ülejäänud leidsid, et Grand Palais kõrvased põõsad on vaatamata oma ojalähedusele äärmiselt imponeerivad. Kadumajäänuid otsides avastasime üllatusega, kui lähedal Champs Elysée tegelikult meile on ning otsustasime selle peale, et Pariis polegi siiski niii üüratu, kui kogu aeg tundunud on..







Troisième jour..
Reedeks olid jalgadele juba kohale jõudnud, et neid piinatakse päris kindlasti kohe liiga tihti ja liiga põhjalikult ning aju ei tahtnud ka ennast enam kuidagi vana skeemi järgi kella 8 paiku hommikul ärkamisvalmistusseisundisse lülitada, seega päeva ainukeseks planeeritud sündmusteks said Notre Dame ning õhtune jalgpallimatš Prantsusmaa vs Holland mõnes kohalikus pubis. Siiski õnnestus, küll üpris suure hilinemisega, kuid siiski, täide viia juba mitu päeva tagasi tehtud lubadus hommikune kohvikuistung ette võtta koos kohvi ning croissantiga, kuna aga kõigi vägivaldne ülesajamine tundus liiga julm, õnnestus (pooleldi)iseeneslik tõusmine läbi viia vaid oma voodinaabrile ning subjekt P-le, kes ilmselgelt ei suutnud aru saada, miks telekas äkitselt käima on läinud ning ülakorruselt asja uurima ronis. Ning meid oligi ainult kolm, kui me istusime maha tuulise Seine äärde külmadele toolidele ja jõime liiga kallist kohvi. Selleks ajaks, kui me koju tagasi jõudsime, oli omakorda jälle teine seltskond tõusnud ja lahkuda otsustanud ning ka Jumalaema külastasime me väiksema seltskonnaga, käisime ära sees ja käisime ära tipus ja mis veel eriti vahva: alla 18 tout gratuit! Kuigi esialgse plaani järgi pidime lõpuks siiski platsil, kus Esmeralda tantsu kunagi lõi, jõud ühendama, ei saanud Montparnasse'i end šoppama unustanud tüübid liiga kiiresti kohale jõuda ning me jätsime nad ripakile, et vahelduseks punaste linadega masterbed hõivata ning vägisi ja arusaamatult peale hiilivat masendust tappa absurditekstide välja mõtlemisega. Õhtuks niisiis sätiti end sisse pubisse üksiku kummalise Hollandi fänni kõrvale ja jõudsime lõpuks ka teise grupipoolega sinna. Kes aga veel ei tea, siis jalgpallist ma pole kunagi aru saanud, pole seda kunagi viitsinud vaadata niiet Ladina kvartali poole suundumine tundus minu jaoks üks palju kasulikum tegevus, õnneks ei jäänud ma ka kaaslaseta, sest muidu poleks jalutuskäik ilmselt sugugi nii pikk viitsinud olla. Eesmärgiks oli leida miski kultuuri või muuväärtuslik park või muu asukoht kuhu maha istuda, selle asemel ei jäänud jalad just kuigi edukalt paigale ning viisid Invaliidideni välja, mis pakkus aga ainult ühte pisikest mahajäetud pinki kuskil kõrvaltänavas ning selleasemel tundus Eiffeli torn palju ahvatlevam sest eriti subjekt C sõnul sellest küll kunagi küllaga ei saa. Teepeal möödusime aafrika-aasia-indiaani kultuuride muuseumist ning selle rohtukasvatatud ning nälkjatega varustatud kontorist, mida ma vaatamata soovile järgmistel päevadel külastada ei jõudnud(põhjus number 34, miks tagasi minna) ning üritasime üle elada peldikueksootikat(õnneks oli pime), külastasime poodi("Ah, vous êtes Estoniens, n'est-ce pas?-Tummakslöödud ilme-"Ah, mais quatre Estoniennes ont acheté le même cidre il y a quelque minutes"-Pariis on väike.) ja veetsime nii paar tundi inimeste keskel murul diibitsedes ja vähem diibitsedes ning siis paar tundi Seine ääres pingil kuni tuul otsustas külmaks minna ning loodus jälle kutsuma hakata, teostasime paar keerulist petuskeemi ning istusime siis tunnikese veel päris kodu lähedal raudteeülesõidu kõrvalises Inglisetüüpi minipargis kuni pea hakkas ära vajuma. Raudses usus, et teised on juba ammu kodus, leidsime nad eest peaaegu alles saabununa, üleni laibastunult ning teatega, et nad eksisid ära ja leidsid end Boulogne metsa äärest. Palju õnne.





Quatrième jour..
Viietunnine uni pole mingi probleem, üles ning eelmise päeva kordushommik vaid selle vahega, et kohvikuvalik langes tollele, mis pendeldas(seletuse autoriõigused subjekt P-l) üle tänava ning omas päikesepaistet ning poole soojemaid toole. Kerges lootuses, et ka teised oma hommikusaiani jõuavad passisime seal päris kaua kuni koju jõudes selgus, et kuidagi oli neil õnnestunud juba meist mööda hiilida ning enne hoopis nägemata jäänud Notre Dame'i poole kapata. Kuskil keskpäevaks või veidi hiljemgi saabusime d'Orsay'sse et taotleda taas oma tasuta sissepääsu, saada kotikontrollijalt kohatut tähelepanu ning väikese vaidluse peale, kas alustada alt või ülevalt, sõitsime kõige kõrgemale, kus peitsid end kõik need kuulsad impressionistid, kellest meile aastaid jahutud on. Minu kaks kaaslast peatusid järjekindlalt iga jumala töö ees pannes mind kergelt ignorantsena tundma, kui ma juba nende poole tee peal väsimust tundes pingile maandusin ja järgmised viisteist minutit tõusta suutmata ühte ja sama tööd vahtisin. Varsti ma juba otsustasin oma tempo võtta mispeale mina jõudsin kõik vajaliku nähtud ning veel päris kaua ajutisel fotonäitusel Briti fotod aastast 1850 veeta kui musta koti häire peale terve quai muuseumikülastajatega täideti samal ajal kui teistel subjektidel pool jäi täiesti teadmatuks. Jalad all kergelt värisemas, läbisie Tuilerie aia ja üritasime välja mõelda, mida korda saata samal ajal, kui ülejäänud kolm ööklubi unistust täidavad. Jalgade jaoks tõotas asi veelgi hullemaks minna, sest sihtmärk Luxembourgi aed oma pressifoto näitusega välisküljel oli suletud ning nõudis ringi tegemist, eriti tõhus ei olnud ka orienteerumistöö Vaugirandi tänaval, mis viis meid suure ringiga lõpuks metroojaama ja jälle Eiffeli juurde välja kus seekord pidutsesid prantslased. Eriti meeldis neile värvikaid lähenemiskatseid teha, mille tähendusest me tihti alles sõnaraamatuga konsulteerides aru saime ehk 'Tu me suce?', vigane ingliskeelne kutse jointi suitsetama ning prantsuskeeles mäletamatu/arusaamatu kuid põhimõtteliselt mõistetav vihje sellele, mis võiks tal olla sama suur kui Eiffeli torn..





Cinqième jour..
Vabastavalt ja kuidagi erutavalt üksinduses sõitsin välja place Blanche'i peatusesse ja nautisin oma turistikauget olekut(vähemalt viis turistilist subjekti pöördus mu poole vigases prantsuse keeles, et mingit tänavat leida) ronides eri kaartest mööda Montmartre't üles-alla, püüdes vihma kui kõik teised vihmavarjudega turistinänni poodide lähedusse tõmbusid ja siis tuli jälle päike välja nii põhjalikult, et ma omaette kujutlesin õudusega, kuidas teised kõik mööda Louvre't ringi kooberdavad(miski, mis ei oma fotoosakonda, pole minu jaoks) ja ostsin pariislase nägu pähe manades suure koti kirsse kuni üks äärmiselt pealtükkiv monsieur mind juba kolmandat korda peatada üritas ja ma temaga lõpuks kohvi lubasin juua. Tundus isegi, et temal on kergelt imelikum kui mul, tõmbles teine veidi imelikult ja ei olnud vist siiski nii rahul kui alguses mu keelepurssimisega, samas sain ma päris palju vajalikke fakte teada seoses vanusepiirangute, inimkommete, peopäevade ja väljendite kohta niiet päris kasutu kohv viltusel tänaval see ei olnud. Usinalt jagas ka oma numbrit ja pakkus lausa korterit järgmiseks korraks ning üritas lolli järjekindlusega mind veenda oma sõbrad kuradile saatma ja temaga Pariisi elama tulla. Bien sur. Parim lahendus vabanemiseks oli lubadus õhtul helistada ja teadaanne lahkumisest järgmisel hommikul mis tegelikult oli üks suur hädavale. Nüüd ma süüdistan teda selles ka, et ma eriti palju fotosid sealkandis siiski ei produtseerinud, kuigi tegelikult oli asi siiski vist minus..Õhtu möödus, üllatus-üllatus, Eiffel torni ees murul, kust kõik üritasid võimalikult kadestamisväärseid sõnumeid Eesti poole teele saata..





Sixième jour..
Kui ma hommikul silmad lahti tegin oli kell pagana vara. See ja mitu muud aeglustit aga ei takistanud mind mööda tuba ringi tuigerdamist alustamast ning juba varsti koos subjekt B-ga tänavale väljuda ning metrooga varahommikuse Montmartre poole põrutada. Jah, jälle. Meie tegemised jäid lühikesteks ja saladuslikeks lõppedes keskpäeva paiku Champs-Élysée überstiliseeritud mäkis, mis tundus kõige vähem mõttetööd nõudev variant pluss ta omas teise korruse suurvaadet tänavale kuigi salat ei ole midagi mida sealt osta võiks. Abitu tiirutasime peale leidsime üles rue de la Baume'i ning Eesti saatkonna mis polnud sugugi nii Champs-Élysée läheduses, kui lubati ning andis pildistamisaktsiooniks äärmiselt piiratud võimalused ning kaaslaseks õnnetu olemisega sekretäritu saatkonna esindaja ning varsti olimegi juba jälle tänaval. Tempo ei tahtnud kuidagi langeda, seega saatsin unise B kodu poole ning läksin ise väikese metroopettusega bukinistide suunas, kellest suurem osa oli küll vihma eest kodudesse pidama jäänud, kuid ülejäänud tegid asja täiesti tasa. Midagi osta just ei raatsinud, ajakirjad tundusid üpris relikiviaalsed makstes vähemalt kümme euri number, mõni tundmatum ehk vähem, jutukad sai kätte küll ka võileivahinnaga, kuid valiku anonüümsus ja keeleoskamatus tegid nende ostu mõttetuks. Paremat kallast mööda edasi kõndides hakkas silma sildade ning metroopeatuste puudumatus, mööda jooksis pidevalt vaid miski raudteeliin kuni täiesti kalda äärde ilmus äkki modernskulptuuride vabaõhuväljapanek nagu mingi kosmosejaam keset eksootilist põõsastevalikut ning kummalisi ümarvalgusteid ning pärast seda ka lõpuks sild, mille ma hiljem tuvastasin olevat pont d'Austerlitzi, kuid metroopeatusest polnud endiselt haisugi ning olukord jätkus kuni ma läbivettinuna Bastille platsini ja sellenimelist metropolitani märkasin. Järgnevad paar tundi olid täidetud jalgade täieliku mõrvamisega Montparnasse kaubanduskeskuses, mis ei võtnud tegelikult üldse nii kaua aega, kui ülejäänud kamba üleleidmine rue de Rivoli avarustest kust nad Pompidou poole suundusid, mina aga hoopis end kuskilt üüratust pargist leidsin ja üritasin maha suruda soovi kuskile maha vajuda ja mitte kunagi enam püsti tõusta. Lõpuks subjekt M-i punase nahkjaki tuvastanud, selgus, et teistel pole sugugi mingit erilist tahtmist maha istuda, vastupidi, nii me tegime vähemalt kaks tiiru ümber Pompidou otsides rahuldavat söögikohta, kuigi tegelikult vahtisid kõik lihtsalt suvalistes suundades ja vältisid mõtlemist. Pompidou kõrval purskkaevude ääres kohvikus me siiski lõpuks maandusime, naersime väga kummalist teenindust("Aga kuidas te siis järgi jätate? Restoranis on hea süüa, sööge! Mis viga, riis ei maitse või?") ja vabanesime brutaalselt suuremast osast oma peenrahast, mille üle kelner väga õnnelik ei paistnud olevat ning tõmbasime lesta.

Tahan tagasi!

Vive la France

Mida muud saabki Pariisist omandada kui ülim rahulolu ja eufooria ja kõik need muud toredad asjad nii, et teisipäeva hilisõhtuks midagi muud eriti kokku võtta ei annagi kui esimesena ette jäänud pilt üles visata, lollaka näoga peegli ees veidi tantsida ja pikema jutu produtseerimine homsele lükata. Ma lihtsalt nii armastan seda vabadust ja neid inimesi ja neid õhtuid Eiffeli ees ning hommikuid autode keskel kohvikus ja seda kitsast ja kõrget treppi ja seda valget miljonivaatega korterit ja neid öiseid vestlusi ja lõputut lõputut lamehuumorit ja isegi neid põrgutules põlevaid jalataldu. Homseni.

Beatles-Lady Madonna

Colorblind

Rock'n'roll ja segadusttekitavad pakkimisaktsioonid.
Hea on olla.

Pureté

Parim ravi nohu vastu on ilmselgelt mööda klaasitehase tööstusvaremeid turnimine, ämblikevõrke paaniliselt vältides metsas ringi tuiamine, vahelduseks väike tee tulise päikese käes Järvakandi gümnaasiumi ühika kuivköögis, päikeseloojangus paljajalu mööda raba ringi lippamine, hea seltskond, retrobaari helendav tempel käel, kaootiline segu Nirvanast, Basshunterist, 90ndate tantsukatest ja kohutavast tränamiksist DJ Ryan Angelose esituses, korisev kõht kaardimängu saatel, puusani suplus päikesetõusulise soo uduses küljes, hommikune unetus preili Smilla seltsis, blondide kaunitaride ahistamine tühjas basseinis, paar perioodilist egoergutust, uskumatult hiiglaslik fotomaterjali pagas, külapoe esine jogurt ning tolmune hääletussessioon külmrelvi peites. Kõrvaltoimena kõrvaldab ka depressiooni haigusnähud.

Materjali üleküllus nõuab pühendunud sorteerimist, ei tea kas on see kõigest esialgne eufooria, aga nii seeriaid kui üksikpilte tõotab varsti üles tulema palju ja kõike seda ainult kahe päevaga! Niikaua midagi võimalikult lihtsalt, kuni need kõige-kõigemad end mulle alles avaldavad..

Merak

Selle suve alguse must-have aksessuaarid:
Nohu, lahtine haav, köha, lombakus, unetus ja kotitäis kibestumust.
Kes tahab osa saada, võtku ühendust!

Haa, aga teisipäeval jätan ma kodumaa pinnaga hüvasti!

Üleminek

Kuuest sai seitse ehk jälle üks teoreetiline punkt elus, mil saab teha lubadusi, et sealt edasi on kõik parem. Post paika, kustmaalt hakata pingutama. Aastavahetus, koolilõpp, uus kuu, sünnipäev, iga kord uus usk ja lootus. Huvitav, kas seekordne toob midagi konkreetset ka kaasa või langeb taas vegetatiivsesse seisundisse kuni uus vaiapaigutusaeg kohale jõuab?

Harmoonia

Absurdne, kuidas pärast mitut aastat ajujahti mahajäetud majadele, mis ei oleks veel vandaliseeritud või vähemalt omaks mõnda eset oma esialgse koha peal, sõidan ma üle pika aja sisse Lehtniidu tuttavasse hoovi, et avada vana puuuks ja leida ei midagi muud kui kõik see, mida ma otsinud olen. Kuidas ma küll seda enne märganud polnud?

Kevadkaja

Mina, ma lõpetasin üheteistekümnenda klassi. Mina, ma vaatasin nelja Eesti mängufilmi energialaksu lisandusega punapäise neiu näol. Mina, ma panin jalga uued sukad ja kontsad ning selga valge kleidi ja ma läksin pulma. Kellegi teise. Tema, mu kallis kaamera, langes koomasse. Mina, ma sain teada, et lastetraumapunkti jaoks olen juba liiga vana. Nüüd ma siis kripeldan kõiksugu erineval viisil, nukuteatri põrandatel ning sadamakaidel, diivani sügavustes ning uudishimulike silme all. Jalgrattad ei ole lendamiseks!