Electronic supersonic

Eile oli üks imelik päev. See on üldse üks kummaline nädal.
Alustuseks on minu pleilistis träna figureerima hakanud, midagi kuradit?
Lisaks sellele on kõik inimesed lihtsalt kadunud ja kuuldavasti jäetakse mind suve lõpuni kohe päris üksikuks.
Reede õhtu möödus Jack Nicholsoni autorlusega LSD tripi visualiseeringut jälgides kuni silme ees virvendama hakkas ja pähe kummalised mõtted tekkisid.
Wargamäe Wabariik oli kõike väärt, pärast jooksime vihmasel külateel kuni hing kinni jäi.
Nii vapustavat ilma kui viimasel paaril päeval, pole ma ammu nautida saanud, seega õhtu möödus aknalaul tolknedes Holdeniga taasalustades ning sihitus kiigeotsingus kesklinna läikivatel kõnniteedel.
Ja päris siis kui ma end pärani akna alla teega end tekkidesse mähkima asusin, tuli kutse mille peale ma ümber Jaani ning Kaarli kiriku uitasin ja meelde tuletada püüdsin, kumba ometi mainitud oli.
Kõige tipuks toimus purksiputka ees klassikokkutulek erineva talutavustasemega isendite kaasusel, kellest nupukamad kähku edasi liikusid, ülejäänud aga oma üleolevat meeleseisundit demonstreerida soovides ajasid mingit mula suust välja kuni ma lihtsalt olin sunnitud nad minema tõukama.
Hommikul ärkasin pool seitse ja üritasin välja mõelda, mis asjaoludel minust küll Julia sai. Tuumani ei jõudnud.