Mina, ma lõpetasin üheteistekümnenda klassi. Mina, ma vaatasin nelja Eesti mängufilmi energialaksu lisandusega punapäise neiu näol. Mina, ma panin jalga uued sukad ja kontsad ning selga valge kleidi ja ma läksin pulma. Kellegi teise. Tema, mu kallis kaamera, langes koomasse. Mina, ma sain teada, et lastetraumapunkti jaoks olen juba liiga vana. Nüüd ma siis kripeldan kõiksugu erineval viisil, nukuteatri põrandatel ning sadamakaidel, diivani sügavustes ning uudishimulike silme all. Jalgrattad ei ole lendamiseks!
No comments:
Post a Comment