Kõik on kuidagi nii ilusti kokku jooksnud, et lausa suur tänulikkus tekib, et enam pole seda lõputut musta auku, kuhu sisse järjest sügavamale vajumine vältimatu tundub. Head aega kevade hallid tuhmid tapvad mõtted ja ajusurm, ma olen elus! Ma loen jälle, ma suudan rääkida inimestega, kelle lähedalolek mõni aeg tagasi väljakannatamatu tundus, ma lihtsalt naeran oma imidžikohast poolearulist naeru, kui tekib imelik vaikusmoment ja ma lihtsalt tunnen end jälle inimesene ja see on nii rahulik ja hea. Keskkonna-, inimeste- ja teemadevahetus nii Pariisi näol kui ka mõnede väiksemate sündmuste selle ümbruses olid tõesti see, mida mul nii väga vaja oli. Hoidke end, kui te seda rikkuma kipute, ma torkan millegi teravaga!
No comments:
Post a Comment