Laupäevalugu

Laual on eilne lömmikukutud 7liitrine kanister vett. Naabritel on küünlapidu. Jälle käidi mu tuba kui muuseumi väisamas, peaks vist varsti külalisteraamatu üles seadma. Jalad surisevad mõnusalt sportlikust eluviisist ja tuju on ka hea, sest me oleme need kõige vahvamad üldse. Viimasel ajal tundub, et mul pole just kuigi palju öelda. Seepärast lõppebki laupäevalugu nüüd. Varsti tuleb pühapäeva-oma.

Midagi Head

On aeg istuda maha ja oma mõtteid koondada.
Täpselt nädal tagasi käis kompanii "Arseni ja tüdrukud" Kosmoses Potterit vaatamas, kes esimest, kes teist või isegi kolmandat korda. Vana hea 25-kroonine hind tegi südame soojaks ja üldse igatepidi vahva. Ma peaks ütlema, et, kuigi suure eelarvamusega sisenedes, jäin filmiga vägagi rahule. Muidugi, kui välja arvata Harry ise, aga ega kõik ei saagi perfektne olla, ega ju? Igatahes leidsin end kohe alguskaadrite peale mõtlemas, et režissöör on hoopis teine, mis, nagu selgus, oligi nii. Kõik oli päris kindlasti süngem ja kohati absurdsem, kohati tuli meelde Roald Dahl, otseselt ei teagi, miks, aga küllap Dudley tühi nägu ning tema kõrval seisvad grotesksed vanemad tuletasid tolle huumorit meelde. Üldse üldse olid kõik osatäitjad väga hästi valitud aga eks suurem osa inimestest tea sellest juba kõike.
Järgmisel päeval toimus Teatriliidu Saalis "Portselansuits" ja ma tunnistan ausalt, et, harjunud lennult asju haarama, olin väga pettunud saamata suurt midagi aru. Kõik need sümbolid ja veiderdused olid veidi liiga palju minu jaoks. Kuid lavasüsteem oli vahva ja isiklikku deemonit kehastav osatäitja meeldis kaa. Ja vihmavari tuleks ka kunagi sealt ära tuua.
Ja siis ja siis olin ma üleval järjest 42 tundi(jah, ma arvutasin kokku), et käia Sõpruses Tarantino&Co filmiööl. Sõnulseletamatu.

Mööda üleskäigu treppi

Viimasel ajal olen mitmeid mainimisväärseid asju näinud ning ma kindlasti ka informeerin teid varsti neist, kuid praeguse seisuga on mind nakatanud midagi rebastepalaviku sarnast ning pea on liig paks keskendumiseks. Tudengiööl näeme!

Künnan sügavalt

Kui hea on inimesel lihtsalt ümbert kinni võtta ja pigistada hästi kõvasti. Kahju, et seda tihemini ei julge teha. Eestlaste asi. Aga võib olla teekski see asja liigargiseks, nagu kunagi moes oli iga vahetunni alguses ja lõpus makaronikallistusi jagada, teate ju küll. Pigem kord nädalas ja korralikult. Või päevas. Julmalt ära kasutades kunagise valentinimõmmi eelmiseaastast sõbrapäevasoovitust(samal ajal ka subjekt K l'Écho nr 11 juhtkirja):
"Ärge õppige nii palju, kallistage parem üksteist!"

Põdral maja metsa sees

Jah, see on tõsi. Prisma meelelahutus seisneb täna lastekisakoori karaokevõistluses ja siniste rama-õhupallide lehvitamises. Elu keeb! Tulge kõik kaema, kui veab, näete ka kärulükkaja-Lõnga ja Turva "kaitseme abituid fotoneide" Meest ja erilise õnne korral võib otsa joosta ka Tatoo-Koljale, kuigi ta mõni aeg salapäraselt kadus. Seda väärtuslikum. Lisatasu eest võimalus kemikaale degusteerida ning endast nõuetele mittevastavat passipilti lasta teha.

Sounds of silence

Kindlasti tead seda tunnet, et sa ei pea midagi ütlema ja on ainult vaikus. Aga kindlasti ka seda, kui peaks midagi ütlema, tõrjudes eemale vaikust, nagu mingiks kaitseks selle eest. Sest sa kardad. Kardad vaikust.
Sest sa ei tea, mida tunnevad teised. Sa ei tea, mis käib nende peas, kas on see vaikus mõistmise või igavuse tunnuseks. Tegelikult sa teaksid neid inimesi, aga mitte piisavalt, et mõista. Ja kunagi võib-olla hakkad mõistma, aga mitte veel. Ja varsti nad lähevad minema. Miks ikkagi inimesed kardavad vaikust?

Karge meele igavene sära

Elu nõuab suurpuhastust. Homme on uue elu esimene päev.

Urban landscapes

Kuna põhjamaine tatt peas, ühe järjekordse vabandusena, takistab endiselt mõtlemist, on see sedasinimetatud vaimne pool absoluutselt unarusse jäänud, kui just mitte rebaste eeskujul loomaaiaskäiku selleks nimetada. Kino poole peal olen panustanud vaheajal plaanitud non-stop filmitarbimise peale ning raamatud on ju tegelikult ka väga kunstipäraselt silma alla laostatud, teatava innustamise eesmärgiga. Eks me näe, kuidas mõjub. Ja eestimaised filmid võiks ju ka siiski suurel ekraanil kaemas käia, miks ainult on vaja selliseid kirveid hindu ometi?!

Chick habit

Tähelepanek: vesi on kasulik on ainult väikestes kogustes korraga ning päevasel ajal.

Ars longa, vita brevis

Elumehhanism

Elas kord kauges kuningriigis üks mees, kellele ei meeldinud noored inimesed ja siis ta mõtles ja mõtles nii, et ajud ragisesid ja otsustas siis ühel neist näo üles lüüa.
The End.

In the fade

Tänane hommik šokeeris oma tumeda maailmapildiga, viisil, mis ei lasknud reaalsusse tulla enne kolme šnelli tiigi ringi läbimist ning pani hajuma õndsa armastuse unenägude vastu. Proovige ise mööda koolitulekahjus hukkunute koridore kõmpida, et jõuda siis sildini 11...Stopp.

Vanishing point

Tunnetab hea.

Down in Wolverhampton

Romeo on Juliale ja kõik ei ole alati parim ja inimesed on kaotanud oma mälu ja komplimendid sajavad paduvihmana ja õhtud on targemad kui hommikud ja on teemasid, mis aeguvad ja mõned asjad ei lähe kunagi meelest ja kollane pill ei aita kõige vastu ja laiskus ei ole suurim voorus ja lollused on vabastavad ja võimaldama peaks kohuste mitte-valimist ja vesi pole kunagi maitsenud paremini ja elud vajavad ülevärvimist.

Dead Poets Society

Arvutud suurprojektid elavdavad meelt. Näpakem une arvelt.

Tahaks tahta

Kuhu kõikjale ei tahaks minna! Reisida reisida reisida, näha kõike veel ja veel ja veel. Ja veel mida kõike ei tahaks. Suureks õnneks sai Death Proofigi odavpakkumisega suurel ekraanil ära näha, ei mitte lihtsalt ära näha, endasse imendada(veidramat väljendit annab ikka otsida vist), teate küll. Või siis ei tea ka. Aga see tugevdas päris kõvasti mu äkilist tulevikuvisiooni ning mulle päris meeldib see, et ta olemas on.
Sügis tõotab olema kiire ja kultuurne, võibolla saab isegi sponsoreeringut sellele välja võluda, mis teeb asja veelgi tihedamaks. Veel sisendan endale sinisilmselt, et suudan lõpuks ka koolitunnis mõtteid koondada ning, et tagasilöögid(unenäolised füüsika ja prantsuse keele tunnid) on vaid esimese nädala harjumuse puudumatus. Eks näeb.

Jim McCann- Carrickfergus

The Big Bang

Hommikune ekstaatiline olek asendus tühjusega, kusjuures sellel pole mingit pistmist kooli algusega. Pole midagi, tuleb ära kannatada. Homseks läheb üle.

Fuck the world

Nagu puuga pähe saanud, kuigi mõni väitis, et ega haava ju pole näha ja liigset tuikumist vast ka mitte, ainsaks tunnistuseks konstantselt ripakil lõug.
Aka subjektid L, S, E ja D käisid Eesti Fotokunsti Ühingu kokkutulekul.
Pentaxi portreefotokonkurss all over again. Eesti enda pärast ma loodan veel uskuda, et tegijamad ei vaevunud kohale end vedama, muidu ma kaldun küll raudselt ära variandi poole, mis viimase paari päeva jooksul mõtetesse tekkinud on, nimelt Baltic Film and Media School. Aga see selleks kaugemaks ajaks.
Suvepealinn andis end tunda juba poole tee peal, kui äkki pilved hõrenema ning päike välja tulema hakkas ning jõudsime ka kenasti õigeks ajaks Kunstnike majja kohale, et seal siis oma rahaga vehkida ning midagigi organisatoorsest poolest aru saada, samal ajal teiste piltidele silma peale visata, elimineerida nõrgad(ilmselgelt, nagu lõpus välja tuli, hoopis teise maitse järgi, kui žürii) ning siis samal ajal, kui ülejäänud näituse väisasid, ebakultuursed olla ning Pärnu kingapoode kammida. Kui subjektid viieks majja jõudsid, olid kõik juba läinud. Seega teema andmine oli siis ära jäänud, nagu võis oletada ning S ning tema mitte-avalik modell suundusid valmistuma samal ajal kui mina paaniliselt kellelegi Pärnu tuttavale üritasin mõelda, mille tulemusena me varsti muuli poole hakkasime sammuma viiekesi: kaks punapäist modelli, üks maniakaalne fotograaf, teine veidi vähem ning kolmas ka natuke Grete. Tänu pidevale toppamajäämisele eri objektide juurde ei jõudnudki enne kella kaheksast tähtaega keegi peale üksiku Danieli muulile, jäädes kõige lähemal toppama viimase paadisilla peale. Kaheksaks suundusime seega peokohta, kus lubati filmi ning toitu, mis, nagu ilmnes, seisnes x-marki viinapudelites, skisofreenilises vanurifilmis eelmisest kokkutulekust, Eesti õuntest(mis olid parim osa) seltskonnas keskmise vanusega 40+, arvestusega, et grupp fotoringlasi tõi selle madalamale. Jõusaaliõhkkond genereeris üllatuseks hommikul valusad käelihased ning öise tunde, et kõrv kukub kohe otsast. Oh well. Öisest pildistamissessioonist ei tulnud midagi välja pärast seda, kui, ajendatud korteri jäisest õhust, oli kapist leitud tekid ning tahtmine nende alt lahkuda saavutas olematuse piirid. Hommikul õnnestus end poole kümneks üles ajada, et enne kella kümnest filmi-ning kaardikogumist tuvastada kuskilt poest CD-toorik, mis õnnestus aga alles kell kümme Pildikoja varust, enne mida sai Nikolai lehtla ees pilte välja valitud("Jumal auta!Suletu?""Vittu!"). Selle korda saatnud, kappasime tagasi võimla poole, et teada saada, et kogumine on hoopis kuskil mujal ning mõneajalise autosõidu järel leidsime end taas täpselt samast, Pildikoja eest, kus selgus, et masin ei tööta ning soovitati 12 tagasi tulla.
Konkurs, vat konkurs oli see kõige vahvam osa. žüriiks olid kõik, kes suutsid rabada endale kümme valget paberilipakat ning need siis lemmikpiltidele poetada, kusjuures kõvahäälselt teatati, et kõik kümme võib ka ühe pildi peale panna. Õelalt lasin ma võimalikult paljudel kuulda, kuidas idiootsemat ideed pole ammu kuulda olnud. Ohjaa ja ma ei kahetse seda. Niisiis piltide edasine saatus oli selline, et kellel kõikide piltide peale rohkem lipikuid oli, sai au endale. Aka kui sul oli näiteks kolm pilti, oli šanss nullilähedane, arvestades, et kõik teised panustasid kvantiteedile. Eriauhinnad eelmise aasta töödele olid ka päris vahvad, panusega lausele "Küll oli vahva pilt!". Hea vähemalt, et oravatädi peapreemiat ei saanud, vaid sinna suudeti siiski paar väga adekvaatset tööd paigutada, jumal tänatud sellegi eest. Sellega pandi punkt kogu üritusele. Või peaks ütlema fototriip?
Ning kõige selle jutu peale otsustasin ma armulikult, et ma pole sugugi liiga pessimistlik.