Fuck the world

Nagu puuga pähe saanud, kuigi mõni väitis, et ega haava ju pole näha ja liigset tuikumist vast ka mitte, ainsaks tunnistuseks konstantselt ripakil lõug.
Aka subjektid L, S, E ja D käisid Eesti Fotokunsti Ühingu kokkutulekul.
Pentaxi portreefotokonkurss all over again. Eesti enda pärast ma loodan veel uskuda, et tegijamad ei vaevunud kohale end vedama, muidu ma kaldun küll raudselt ära variandi poole, mis viimase paari päeva jooksul mõtetesse tekkinud on, nimelt Baltic Film and Media School. Aga see selleks kaugemaks ajaks.
Suvepealinn andis end tunda juba poole tee peal, kui äkki pilved hõrenema ning päike välja tulema hakkas ning jõudsime ka kenasti õigeks ajaks Kunstnike majja kohale, et seal siis oma rahaga vehkida ning midagigi organisatoorsest poolest aru saada, samal ajal teiste piltidele silma peale visata, elimineerida nõrgad(ilmselgelt, nagu lõpus välja tuli, hoopis teise maitse järgi, kui žürii) ning siis samal ajal, kui ülejäänud näituse väisasid, ebakultuursed olla ning Pärnu kingapoode kammida. Kui subjektid viieks majja jõudsid, olid kõik juba läinud. Seega teema andmine oli siis ära jäänud, nagu võis oletada ning S ning tema mitte-avalik modell suundusid valmistuma samal ajal kui mina paaniliselt kellelegi Pärnu tuttavale üritasin mõelda, mille tulemusena me varsti muuli poole hakkasime sammuma viiekesi: kaks punapäist modelli, üks maniakaalne fotograaf, teine veidi vähem ning kolmas ka natuke Grete. Tänu pidevale toppamajäämisele eri objektide juurde ei jõudnudki enne kella kaheksast tähtaega keegi peale üksiku Danieli muulile, jäädes kõige lähemal toppama viimase paadisilla peale. Kaheksaks suundusime seega peokohta, kus lubati filmi ning toitu, mis, nagu ilmnes, seisnes x-marki viinapudelites, skisofreenilises vanurifilmis eelmisest kokkutulekust, Eesti õuntest(mis olid parim osa) seltskonnas keskmise vanusega 40+, arvestusega, et grupp fotoringlasi tõi selle madalamale. Jõusaaliõhkkond genereeris üllatuseks hommikul valusad käelihased ning öise tunde, et kõrv kukub kohe otsast. Oh well. Öisest pildistamissessioonist ei tulnud midagi välja pärast seda, kui, ajendatud korteri jäisest õhust, oli kapist leitud tekid ning tahtmine nende alt lahkuda saavutas olematuse piirid. Hommikul õnnestus end poole kümneks üles ajada, et enne kella kümnest filmi-ning kaardikogumist tuvastada kuskilt poest CD-toorik, mis õnnestus aga alles kell kümme Pildikoja varust, enne mida sai Nikolai lehtla ees pilte välja valitud("Jumal auta!Suletu?""Vittu!"). Selle korda saatnud, kappasime tagasi võimla poole, et teada saada, et kogumine on hoopis kuskil mujal ning mõneajalise autosõidu järel leidsime end taas täpselt samast, Pildikoja eest, kus selgus, et masin ei tööta ning soovitati 12 tagasi tulla.
Konkurs, vat konkurs oli see kõige vahvam osa. žüriiks olid kõik, kes suutsid rabada endale kümme valget paberilipakat ning need siis lemmikpiltidele poetada, kusjuures kõvahäälselt teatati, et kõik kümme võib ka ühe pildi peale panna. Õelalt lasin ma võimalikult paljudel kuulda, kuidas idiootsemat ideed pole ammu kuulda olnud. Ohjaa ja ma ei kahetse seda. Niisiis piltide edasine saatus oli selline, et kellel kõikide piltide peale rohkem lipikuid oli, sai au endale. Aka kui sul oli näiteks kolm pilti, oli šanss nullilähedane, arvestades, et kõik teised panustasid kvantiteedile. Eriauhinnad eelmise aasta töödele olid ka päris vahvad, panusega lausele "Küll oli vahva pilt!". Hea vähemalt, et oravatädi peapreemiat ei saanud, vaid sinna suudeti siiski paar väga adekvaatset tööd paigutada, jumal tänatud sellegi eest. Sellega pandi punkt kogu üritusele. Või peaks ütlema fototriip?
Ning kõige selle jutu peale otsustasin ma armulikult, et ma pole sugugi liiga pessimistlik.