Kiirekiirekiire on, kogu aeg ja praegu, aga näe ikka olen siin, tõsitõsi. Tegelikult lihtsalt hakkas natuke kurb augu pärast, mõtlesin et võtaks siiski selle hommikuvalguse hetke kohvi ja MGMT-ga, rahustab edukalt maha. Sest mõtted ja süsteemid ja sündmused muudkui kogunevad peas kuni ükshetk pole muud kui kuningroti saba.
Täiesti ootamatult, üpris kogemata tabas mind eile arusaam, et ei taha ilma prantsuse keeleta. Tuleb midagi ette võtta. Mõni teine asi samas pole liiga õiget kohta tabanud juba mitme päeva jooksul, mugavus domineerib ausaid ja moraalseid tegutsemisviise. Mida ikka samas tahta õhtudläbi anustega tegelenud subjektidelt? Keiss klõused, anatoomika jätan tänasest maha ja keskendun Nõmmel rändamisele. Ja on inimesi, kes on kadunud, tõepoolest, kuhu on nad jäänud? Where have all the flowers gone?
Ehk peaks tõesti ükshetk maha istuma ja natuke mõtlema, niimoodi rahulikult ja konkreetselt, analüüsiga ja puha, äkki juhtub, et saabub mingi enneolematu valgustus või õnnestub vähemalt veidi suunata oma tekstivõimekust nohagajaetsiis radadelt veidi kompaktsemsisukamatele radadele.
Aga et siis niikaua nojah või kuidas? Ekseksole.
Pššššsss. Põiekest!
No comments:
Post a Comment