Ohh, mis erutav Garjatšije estonskije parni kogemus. NO hakkab südamelähedasemaks saama. Käed on äädikahõngulised.
Tänaseid tegemisi ei viska homse varna, sellel lihtsal põhjusel, et hommikul põrutan jubajälle minema. Seega tänased tegemised viskan esmaspäeva. Lihtne.
Tuleb välja, et ma olen päris inimsõltlane kohe, kuigi ma poleks seda kunagi enda kohta arvanud, arvestades kuidas ma rahvamassidest tavaliselt mõtlen ning omaette lebosklemist heaks lõõgastumisviisiks paistan pidavat. Ehk ongi seda liiga palju saanud, aga fakt on see et kellestki puudust tundmine on kogu aeg aktuaalne. Igaühele on oma aeg, nagu leinaminut ja kuna kõik nii puudulikud on, siis minuteid ikka jätkub.
Esmaspäevast jälle saadaval.
Zetod-Pirko
No comments:
Post a Comment