Red stripes

12.juuli, San Sebastian.

Jätsime turvarühma maha mägesid vallutama ning tõestasime kohe endale ära, et ilma nendeta oleks tagumikud kaunikesti ära krabatud olnud, kaks neiut hispaania festivalil siiski. Kergelt kummalise tundega jalutasime 36-kraadises kuumuses järgmise sihtpunkti poole, mõeldes, kuidas kurat võiks neid mägesid praegu udjada olla ning kas see, mis meid nüüd ees ootab, ka sama ilus elu on või mitte. Nähtavasti pole õnn meid siiski kuskile veel jätnud, arvestades, et õige pea sõitsime juba kellegi kodus mööda käänulisi teid kõrgusel à la 1400 m ja lakkusime tasuta jäätist. Austraalia mees, kes elab San Sebastianis, kus tal kuskil on Itaalia naine, kellega ta viimased 15 aastat pool maailma läbi vändanud, jalutanud ja hääletanud on, samal ajal kokates, rulatades ja maalides. Ja nad veel räägivad, et me oleme kõige rohkem rännanud inimesed, keda nad teavad. Ühe näputõstega kotihoid, dush ja hommikukohv olemas, vajadusel ratas ja autotransport. Viva la vida, igas suunas avaneb ahvatlus turistivaadetega oma fotokas täita ning värvikirjut odavkraami kokku osta. Aegaajalt tekib kergelt infarktilähedane tunne, kõik on lihtsalt kuidagi liiga hästi, et olla tõsi, isegi arvestades, et midagi kardinaalselt suurejooneliselt ju ometi juhtunud pole. Õnne võti seisneb pisiasjades.

Left our security group to conquer the mountains and immediately proved to ourselves that without them our butts would have been quite overgrabbed. With a slightly strange feeling we walked in a 36degree heat towards our next destination, thinking how it could feel like to walk those mountains right now, and if the life ahead is going to be as beautiful as before. Apparently luck still hasn't left us, quite soon we were driving in someones house on windy roads 1400 m above sea level and licking free ice cream. Australian guy, living in San Seb, where somewhere he has an Italian wife with whom he has walked, cycled and hitchhiked around the world for the last 15 years, at the same time cooking, skateboarding and painting. And they're saying that we are the most traveled people they know, teh hell? With one thumb lift baggage service, shower and morning coffee scored, if desired, also a bike and car transport. Viva la vida, from every corner theres a temptation to fill the camera with tourist landscape photos and buy all the colorful cheap stuff in the shops. Here and there I get this kinda heartattack reminding feeling, everything is just somehow too good to be true and nothing specially monumental hasn't even happened. The key to happiness lies in small things.