Finska

Noojah.

Ghost town

Enam udu linnas pole. Peas ka mitte. Karge külm ja kare õhk on nüüd. Aga seda ainult linnas. Peas on soe ja pehme. Kuigi ega see ka vist kuigi täpne kirjeldus pole, eeldaks nagu kerget idiootsust, aga seda ei paista siiski liiga palju olevat. Suurepärane.
Ei aga tegelikult jaa, kiirtempo toimib suurepäraselt. Järgmisenädalane kava üllatas end oma tihedusega, päris kreisiks võib vahepeal minna lausa, eriti kui võtta ükshetk näiteks pähe veel, et Soomest läbi hüpata. Ja Tartlaste imetabane kammbäkk pealinna on ikka kaa, kaunis erutav. Ja iga päev saab nalja ja ükski õhtu ei jää poolikuks ja CS4 on toredalt mugav ja inimesed teevad kummalisi asju ja electric feelist lahti saada on endiselt kuidagi raske, olgugi, et väidetavalt on ju teised paljuparemad. Ja, jaa, intrigatsioonid intrigeerivad. Misasja?!

Just comme ça

Kiirekiirekiire on, kogu aeg ja praegu, aga näe ikka olen siin, tõsitõsi. Tegelikult lihtsalt hakkas natuke kurb augu pärast, mõtlesin et võtaks siiski selle hommikuvalguse hetke kohvi ja MGMT-ga, rahustab edukalt maha. Sest mõtted ja süsteemid ja sündmused muudkui kogunevad peas kuni ükshetk pole muud kui kuningroti saba.
Täiesti ootamatult, üpris kogemata tabas mind eile arusaam, et ei taha ilma prantsuse keeleta. Tuleb midagi ette võtta. Mõni teine asi samas pole liiga õiget kohta tabanud juba mitme päeva jooksul, mugavus domineerib ausaid ja moraalseid tegutsemisviise. Mida ikka samas tahta õhtudläbi anustega tegelenud subjektidelt? Keiss klõused, anatoomika jätan tänasest maha ja keskendun Nõmmel rändamisele. Ja on inimesi, kes on kadunud, tõepoolest, kuhu on nad jäänud? Where have all the flowers gone?
Ehk peaks tõesti ükshetk maha istuma ja natuke mõtlema, niimoodi rahulikult ja konkreetselt, analüüsiga ja puha, äkki juhtub, et saabub mingi enneolematu valgustus või õnnestub vähemalt veidi suunata oma tekstivõimekust nohagajaetsiis radadelt veidi kompaktsemsisukamatele radadele.
Aga et siis niikaua nojah või kuidas? Ekseksole.

Pššššsss. Põiekest!

Fragmentika

Lammutades süsteeme.

Pink Bank Punk

Money workshop with Andrew Hurle from Australia, winter 2009.

My own face inside the trees

Just remember, no matter what, you're still a December boy!
Kuidas kirjutada ühte toredat orvufilmi, mis kõigi pisarad voolama paneks ning härdimusest end surnuks naeratama sunniks?
Võtta tuleks kõigepealt neli nikotiinikuteks kalduvat orbu Austraaliast ning saata nad lihtsalt niisama heast südamest suvepuhkusele. Eriti tähtis on kindlustada, et kolm neist oleks kümneaastased ning üks kuueteistkümnene ja Daniel Radcliffe. Siis tuleks lisada natuke uusi komponente – maaliline kõrbemaastik, esteetiline laga, kaljusopid, ufokivid, tsirkus, minimajakesed mere ääres. Ning inimesed – jollyjolly usklik vanamees aegajalise suupillimelanhoolia, ehtsa pärismaalaste kõnepruugiga(Ay, mates) ja oikuivahva naisukesega, kes põhimõtteliselt on paduusklik ja lisaks veel andestab kõigile kõik nende vead ning keda annab isegi paljalt duši all piiluda. Nüüd tuleks tegeleda natuke müüdiloomega, alustada võiks näiteks mustast müstiliselt hobusest, kes püüab kasside jaoks merest kala, nagu räägib järgmine tore loo osaline, nimelt jäiga aktsendiga temperamente immigrandineiu, kes alasti ringi jooksimisest probleemi ei tee ning väikeseid poisse hullutada tavatseb. Kohatised prantsusekeelsed fraasivisked on kindlasti ka asjakohased, samuti tuletrikitajast abikaasa mootorrattal ning natuke salajast konflikti. Vahepeal võiks tutvustada ka hullu kalurit, kes samuti endaga mõnd toredat müüti kaasa veab, näiteks hiigelkala püüdmine on üpris huvitav lüke. Unustada ei tohiks kindlasti ka litsakat väikelinnabimbot, kes lisaks on ka natuke sügavamõtteline nagu ka kõik teised tegelased, ning kõige lõpuks anonüümsed külamehi, kes rõõmuga tervitavad seda, kui pisikesed orvukesed nende jooke varastavad. Ning eriti hea oleks tuua vahepeal sisse ka horisondil helendav ja hõljuv Püha Jumalaema ning hundiratast viskavad imaginaarsed nunnad.
Nüüd kui põhiline aura on loodud, on aeg sinna vahele intrigeerivat tegevust punuda. Vahva ususnaine nimega Skipper võiks mingi hetk hinge vaakuma hakata, et ruumi teha orvufilosoofiale ning lisaks tuua natuke endaga igavikutunnetust. Lisaks saab meha panna kurvastusest suupilli törtsutama. Jube tähtis on kindlasti ka orvukestele luua ilus võimalus oma elujärge parandada ning lasta neil pealt kuulata, kuidas sensuaalne prantslanna ning tema trikimees ühte lahutamatust nelikust adopteerida kavatsevad. Vürtsi lisamiseks võiks vallatu külaneiu tegevust natuke edasi arendada ning ühtlasi ka ühele orvukesele veidi voodirõõme tutvustada. Kui tundub, et veel pole päris kõik paigas ja natuke oleks midagi härdima/nördimapanevat veel vaja, siis poleks paha mõte lasta korraldada lõpuks kinnipüütud hiigelkala matused, šokeerida natuke trikimehe tegeliku töökoha sõnnikukühveldajana paljastamisega, Räädkliffi ennastohverdava nunnakloostrisse naasmise katsega, mis lõpeks minikaklusega rannas ning hiljem poleks paha leida koht ka isa-poja vestlusele kaljukoopas.
Kogu asja kokku on hea võtta näiteks nii, et lasta paradiisipaarikesel valida välja üks tore hüüdnimega detsembripoisike ning näidata kuidas vastloodud fämili rannas vallatlevaid allesjäänud orbe jälgib. Aga ega see poleks tõesti piisav, tegelikult on parem, kui väljavalitu miljoni vabanduse saatel teatab, et tegelikult ta ei tahagi adopteeritud saada, sest nunnakloostris on neil detsembrissündinute neljase gängiga lihtsalt liiga südantlõhestavalt armas perekond, et ta ei suuda sellest loobuda.
Ja kui arvad, et nüüd ongi valmis, siis oota veel natuke- lisada tuleks kindlasti ka raam, milleks oleks vanamees, kes kogu lugu räägib tänasel päeval, oma melanhoolse vanamehehäälega. Ja lõpetuseks tuleks lasta kõigil neljal uuesti kokku saada, kolmel neist tudisevana, ühel tuhana, ning hüüda veel viimast korda unustamatut hüüet “Decemberboys!”.

Roosamanna

Tuleb välja, et kui Lumi on Valge, siis Tallinn on Roosa.

In the haze

Merde, see nõuab ikka kätte võtmist, ei saa kuidagi vaikselt mööda tänavaid käia ja eirata ümbritseva überfotogeenilisust. No kaua võib käia ringi ja rõõmsalt veenda kõiki oma parmluses-isegi allakäigu jaoks on vaja mingit alguspunkti, kust allapoole koliseda. Kuidagi peab ikka eeskuju ka andma. Vot tak.

Les nuits longues

Elu on, energiat on, entusiasmi on, nüüd võiks natuke inspiratsiooni ka tulla.

Totem on the timeline

Swordfish hotkiss night

Seisab

Mida helli? Ma ei mõista enam üldse ära.

Kumulaks

Millegi täiesti uue ootus. Millise nurga tagant ta välja hüpata võiks? Hüppa kähku!

Transistors gone wild

Päris huvitav. Jaa. Ei kurda.