Just remember, no matter what, you're still a December boy!
Kuidas kirjutada ühte toredat orvufilmi, mis kõigi pisarad voolama paneks ning härdimusest end surnuks naeratama sunniks?
Võtta tuleks kõigepealt neli nikotiinikuteks kalduvat orbu Austraaliast ning saata nad lihtsalt niisama heast südamest suvepuhkusele. Eriti tähtis on kindlustada, et kolm neist oleks kümneaastased ning üks kuueteistkümnene ja Daniel Radcliffe. Siis tuleks lisada natuke uusi komponente – maaliline kõrbemaastik, esteetiline laga, kaljusopid, ufokivid, tsirkus, minimajakesed mere ääres. Ning inimesed – jollyjolly usklik vanamees aegajalise suupillimelanhoolia, ehtsa pärismaalaste kõnepruugiga(Ay, mates) ja oikuivahva naisukesega, kes põhimõtteliselt on paduusklik ja lisaks veel andestab kõigile kõik nende vead ning keda annab isegi paljalt duši all piiluda. Nüüd tuleks tegeleda natuke müüdiloomega, alustada võiks näiteks mustast müstiliselt hobusest, kes püüab kasside jaoks merest kala, nagu räägib järgmine tore loo osaline, nimelt jäiga aktsendiga temperamente immigrandineiu, kes alasti ringi jooksimisest probleemi ei tee ning väikeseid poisse hullutada tavatseb. Kohatised prantsusekeelsed fraasivisked on kindlasti ka asjakohased, samuti tuletrikitajast abikaasa mootorrattal ning natuke salajast konflikti. Vahepeal võiks tutvustada ka hullu kalurit, kes samuti endaga mõnd toredat müüti kaasa veab, näiteks hiigelkala püüdmine on üpris huvitav lüke. Unustada ei tohiks kindlasti ka litsakat väikelinnabimbot, kes lisaks on ka natuke sügavamõtteline nagu ka kõik teised tegelased, ning kõige lõpuks anonüümsed külamehi, kes rõõmuga tervitavad seda, kui pisikesed orvukesed nende jooke varastavad. Ning eriti hea oleks tuua vahepeal sisse ka horisondil helendav ja hõljuv Püha Jumalaema ning hundiratast viskavad imaginaarsed nunnad.
Nüüd kui põhiline aura on loodud, on aeg sinna vahele intrigeerivat tegevust punuda. Vahva ususnaine nimega Skipper võiks mingi hetk hinge vaakuma hakata, et ruumi teha orvufilosoofiale ning lisaks tuua natuke endaga igavikutunnetust. Lisaks saab meha panna kurvastusest suupilli törtsutama. Jube tähtis on kindlasti ka orvukestele luua ilus võimalus oma elujärge parandada ning lasta neil pealt kuulata, kuidas sensuaalne prantslanna ning tema trikimees ühte lahutamatust nelikust adopteerida kavatsevad. Vürtsi lisamiseks võiks vallatu külaneiu tegevust natuke edasi arendada ning ühtlasi ka ühele orvukesele veidi voodirõõme tutvustada. Kui tundub, et veel pole päris kõik paigas ja natuke oleks midagi härdima/nördimapanevat veel vaja, siis poleks paha mõte lasta korraldada lõpuks kinnipüütud hiigelkala matused, šokeerida natuke trikimehe tegeliku töökoha sõnnikukühveldajana paljastamisega, Räädkliffi ennastohverdava nunnakloostrisse naasmise katsega, mis lõpeks minikaklusega rannas ning hiljem poleks paha leida koht ka isa-poja vestlusele kaljukoopas.
Kogu asja kokku on hea võtta näiteks nii, et lasta paradiisipaarikesel valida välja üks tore hüüdnimega detsembripoisike ning näidata kuidas vastloodud fämili rannas vallatlevaid allesjäänud orbe jälgib. Aga ega see poleks tõesti piisav, tegelikult on parem, kui väljavalitu miljoni vabanduse saatel teatab, et tegelikult ta ei tahagi adopteeritud saada, sest nunnakloostris on neil detsembrissündinute neljase gängiga lihtsalt liiga südantlõhestavalt armas perekond, et ta ei suuda sellest loobuda.
Ja kui arvad, et nüüd ongi valmis, siis oota veel natuke- lisada tuleks kindlasti ka raam, milleks oleks vanamees, kes kogu lugu räägib tänasel päeval, oma melanhoolse vanamehehäälega. Ja lõpetuseks tuleks lasta kõigil neljal uuesti kokku saada, kolmel neist tudisevana, ühel tuhana, ning hüüda veel viimast korda unustamatut hüüet “Decemberboys!”.
No comments:
Post a Comment