Wake me up when september ends

Hääl kähedaks ning lihased tuimaks.
Keeleline paast ning peapiiril ülesanded.
Tugevust, tugevust, tugevust.

I'm the son of rage and love
The Jesus of Suburbia
The bible of none of the above
On a steady diet of
Soda Pop and Ritalin
No one ever died from my
Sins in hell
As far as I can tell
At least the ones that I got away with

And there's nothing wrong with me
This is how I'm supposed to be

Made in heaven

Tegevus on vahva asi.
Kultuuri on palju absorbeeritud ja tervislik eluviis on sõber ja isegi asotsiaalsus hiilis sisse alles tänasel närvesööval neljapäeval ja ma ei teagi nüüd kohe.
Organiseerimisorgan on ainult üles ütelnud. Juhtige mind keegi teine.

Carrickfergus

'Cause I am drunk today and I'm seldom sober
A handsome rover from town to town

Ilus ilm ajab tallinlased jooma.

Jääb vaid vaikus..

Mul on kõrini inimestest, kes ei ole need, kes nad tunduvad.
Mul on üleüldse kõrini.
Üldsegi.

Lõpu algus

Kodune ülesanne:
Nimetada kolm ala, milles mul taandarengut ei ilmne.
Olgu, ärme naljata.
Üks ala.

Rollimäng

Sa istud hommikul ühe lugupeetud pedagoogi tunnis, kes ei saa aru nagunii, kas sa oled tunnis või mitte, istud oma isoleeritud esipingis ainukese kaaslasena pinginaaber. Juba neljakümne viie minuti pärast peaksid minema sujuvalt perverssetele naljadele subjekt nr.2-ga, et varsti teetassi ääres minna kaasa subjekt x-i meeleoluga, kes kaldub põhiliselt depressiivsusele, kuuldes samal ajal kõrvanurgast subjekt λ teravusi kõige ja kõigi suunas, mõeldes hoopis omaenda arusaamatuse subjekt q-ga lahendusele ning näed hiljem koridoris subjekt β-d, kelle solvamisest on saanud suhtlusviis ning kuuled järgmises tunnis selja tagant teist, kelle suhtlusviisiks on saanud üleolevus. Veel kuus või seitse eri režiimi ja põhimõtetega pedagoogi päeva jooksul pluss arusaamatult naiivsed subektid ruumipunktis vektor tagapool ning mõõdaminnes subjekt Õ, kes midagi räägib, kuid sa teda ei kuule, sest külje pealt ründab sind subjekt nr.6, kes ei aksepteeri muud reaktsiooni peale poolearulise hüplemise kesk üldist liikuvat depressiivset massi ning inimestel paistab olevat üksteisest kõrini.
Ja inimesed ei kuula enam üksteist.
Ja nad ei saa enam üksteisest aru.
Ja nad kaovad müra sisse.

Tegelikult mul oli point ja puha aga see kadus iba sisse ära. Oh well.
Ma pean õppima rollidega paremini kohanduma.

Escape in the dark

Varahommikune katarsisemoment.

Maa tuleb täita lastega

Ajunüristavale kolmapäevale järgnes kohutav neljapäev ning tulemas ilmselgelt surmav reede. Mu käed elavad oma elu ning aju tegeleb edukalt düsgraafia arendamisega. Elu on nõges.

Ghost highway

Faster, Pussycat, Kill! Kill!

Suvi kadund käest

Pidevalt midagi on vaja. Võiks ju vähem mõelda? Ärevushäired ning eemaldumise strateegia õpingutes täidavad eesmärki aga panevad muretsema siiski oma sotsiaalelu tervise üle. Nojah.

Spun

Mittemillestkisõltuda.

Overburdened

Helid, majad, jutukatked,
aknad, käed, laulud,
sõnad, kingid, väljendid,
inimesed, lilled, helid,
fotod, trepid, lõhnad,
kaardid, piletid, veidrused,
sõnad, laulud, majad,
parasiitsõnad, jutukatked, kohad,
trepid, pildid, käed,
juuksed, veidrused, situatsioonid,
lõhnad, helid, fotod,
võtmed, postkaardid, kirjad,
piletid, mälestused, kingid,
kaardid, väljendid, parasiitsõnad,
tänavad, trepid, inimesed.

Ma olen koguja.

Casting shadows

Pärast uimastavat kolmapäeva istudes Harju tänaval subjekt K-ga me tegime plaane ja registreerisime aegu ning mind haaras segadus, sest subjekt K-ga reede okupeerides jääb vaid tunnike subjekt M-ile mille ma loodan siiski ära kasutada ning õnneks on subjekt S pühapäevaga mõneks ajaks linnukese enda taha saanud ning ehk õnnestub mul ühendada hoopis plaan subjekt P-ga Maarjamäge külastada subjektiga M subjekti K asemel ning samal ajal meeles pidades, et subjekt E lubas endast märku anda pärast pikka põuaperioodi ning vajadust ka senivälditud subjekt C-st oma doos saada, parimal juhul õnnestub ühendada reede ja subjekt J ja A ning päris kole oleks ära unustada ka subjekt R-i olemasolu ning paistab et ka subjekt H on mulle mõningaid teeneid võlgu, samal arvestades ka üllatavalt tahapinki kadunud(mida tegelikult esipingis istumise puhul on teinud kogu ülejäänud klass) subjekt HR-ga, kellega koos on kaugustesse uppunud subjekt B ja äkki hüppas ka pähe subjekt MD, keda lisaks kõigele muule veel retsida ka vaja on, subjekt L-i kaotasin deinternetiseerudes ilmselt täiesti ja ja ja...
Ja mida ma paganat ma rakendan sellist süstemaatikat inimeste peal?
Parem oleks, et lähiajal hakkaks kõik iseenesest kokku langema ning esineks võimalikult vähe kadusid.
Valge surma küüsist ma ei pääse.

Storm in a teacup

Müramüramüramüra.
On kasulik omada pärastkooliinimesi ning neid mitte kooliga ära rikkuda. Peab meelde jätma.
Mõtteid, ülesandeid, tegusid on tekkinud palju samas mitte piisavalt et taas üht pärastlõunat mitte tühja kõlkuda. Aga küll neid ka juurde kogunema hakkab, ega ma ei muretsegi.
Õnnistatud esimene möödus pidevas soovis sellele ainukesele subjektile, kel oli potentsiaali veel konfliktitust ja selget mõistust omada, rääkida kuidas maailm on hullunud, sooviks see aga võimaluse puudumisel jäigi. Tõesti, pole vaja neid kooliga ära rikkuda. Võib olla olin see hoopis mina, kes rääkis et inimestest on vaja puhata et mitte suhteid kihva keerata liigse ninapidisusega? Hakkan juba kergelt mõtlema, et äkki olingi. Vat sulle sähh.
Ja juba esimesed nelikümmend viis minutit olid aeglasemad kui kunagi varem. Üllatus missugune.

Lehmapilt

A picture of a cow

Amuuu.