Müramüramüramüra.
On kasulik omada pärastkooliinimesi ning neid mitte kooliga ära rikkuda. Peab meelde jätma.
Mõtteid, ülesandeid, tegusid on tekkinud palju samas mitte piisavalt et taas üht pärastlõunat mitte tühja kõlkuda. Aga küll neid ka juurde kogunema hakkab, ega ma ei muretsegi.
Õnnistatud esimene möödus pidevas soovis sellele ainukesele subjektile, kel oli potentsiaali veel konfliktitust ja selget mõistust omada, rääkida kuidas maailm on hullunud, sooviks see aga võimaluse puudumisel jäigi. Tõesti, pole vaja neid kooliga ära rikkuda. Võib olla olin see hoopis mina, kes rääkis et inimestest on vaja puhata et mitte suhteid kihva keerata liigse ninapidisusega? Hakkan juba kergelt mõtlema, et äkki olingi. Vat sulle sähh.
Ja juba esimesed nelikümmend viis minutit olid aeglasemad kui kunagi varem. Üllatus missugune.
No comments:
Post a Comment