July 31, 2008

I had time to kill, It's dead and buried.



Ohh, mis erutav Garjatšije estonskije parni kogemus. NO hakkab südamelähedasemaks saama. Käed on äädikahõngulised.
Tänaseid tegemisi ei viska homse varna, sellel lihtsal põhjusel, et hommikul põrutan jubajälle minema. Seega tänased tegemised viskan esmaspäeva. Lihtne.
Tuleb välja, et ma olen päris inimsõltlane kohe, kuigi ma poleks seda kunagi enda kohta arvanud, arvestades kuidas ma rahvamassidest tavaliselt mõtlen ning omaette lebosklemist heaks lõõgastumisviisiks paistan pidavat. Ehk ongi seda liiga palju saanud, aga fakt on see et kellestki puudust tundmine on kogu aeg aktuaalne. Igaühele on oma aeg, nagu leinaminut ja kuna kõik nii puudulikud on, siis minuteid ikka jätkub.
Esmaspäevast jälle saadaval.

Zetod-Pirko

July 29, 2008

Me räägime teistel teemadel



No mida veel tahta? Meil on kodu, meil on kiikedega org, on Maksimarket ja on Säästukas, on oma isiklik järv ja isiklik rand. On päike ja hipid, puudeallee ja selle ääres oma isiklik vaatega mägi. Ning kuigi taevas on läilalt pastelne, on taustaks Vägilased ja seltskond superluks(mida sõna?). Ja hinges on revolutsioon, kuigi me seda veel ei tea.
Kõrvetab, kõrvetab, uimastab.
Seiklused pliidi ja hommikukohviga, loovutanud subjekt P mandoliinimaailmale, otsisime seekord varju kahekesi, kulutasime seda nii lõunamaist kaldteed järveni ja kõrvetasime oma jalgu liivas. Aga järvevees on mets. Vettehüpe viib tasakaalu pooleks päevaks paigast, viis meetrit, räägitakse?
Kava kapsaks lappamise kestel suudeti ka minusugusele rotile kontserdipileti omandamiseks auk pähe rääkida, mis aga sundis mind Oorti põõsastnautlemisest loobuma, misteha. Eelneval aastal erutanud maasikaplats pakkus alustuseks vaid mingi kohutava ansambli muusikalisi püüdeid kuni lõpupoole alles õuldskoolroki poole tagasi kalduma hakkas. Sellest ägedast träänsikauplusest aga igal ajal kõrgel üle. Viljandi diskomeeste protestiaktsioon Folgi vastu? Oh joy.
Vahepeal kõiksugu üllatavaid ja vähem üllatavaid koolikaaslasi trehvanud, naeratas õnn mulle Toy Vivo odavpileti näol(ju õnn teadis mu rotiloomust hästi) ja ma ei pidanud pettuma. Nutma just ei pannud, aga naeratama ja magama küll, täpselt nagu lubatud.
Õhtu/öö jätkus erinevate tšokeeringutega à la eestlaste alkohoolsuse astme üle imestamine vol 1 ja jalavigastuste maraton vol 2(väike puue igal Folgil!), põõsalaulude esitusega rannakiikedel, taustaks kohalik träänsdäänsnight ja selgeselge taevas.
Aeglane, voolav, ajatu hommik ja kohv kummitavas majas. Kedagi polnud näha, ainult kuulda, kuigi subjekt P väitis end kedagi nägevat, tunnistajad aga puuduvad. Kergelt skvottimise tunne. Termomeeter ähvardab lõhkeda ning nõuab häälekalt Paalajärve maratoni ning hommikusööki(see võis olla ka mu kõht). Sai näha mõningaid kummalisi tuttavaid, kelle juurde jooksma just ei kippunud ning ka mõningaid teistsorti, kasulikku infot jagavaid ning muidu muhedaid(siiski, RaudAnts polnud kokkuvõttes sugugi nii hevimetal, kui lugupeetud subjekt A arvas nad olevat. Point made-keegi ei tea kõigest kõike.)
Samamoodi polnud ka Svjata Vatra kõige tipp, paigutudes edetabelis viimasele kohale kuulatutest, mis aga ei takista Revolutsioonil nonstop peas kõlamast ning jälgida oli neid nagunii huvitav oma kõrgelt vaatluspostilt lossivaremetel, ise kuumusest üleni uimastatud plusss mis edetabelite koostajad meie ikka oleme oma kolme ettenäidatava piletiga?
Õhtutunnid viisid meid kokku kiisumarketi(Eesti viimane Spar suleti brutaalselt) ning punaste greipidega ning sundisid oma pikale teekonnale Pariisi poole saatma subjekt P. Lisaks nägi kava ette Zetosid ning sisaldas endas lisapaketina ammukadunud klassivendade poolt šokeeritud saamist. Võite kolm korda arvata, mis kohal Zetod end edetabelis leidsid. Pärast seda leidsime meie end aga nõutult mööda alleed tuiamas, otsides kohta kus õnnestuks RaudAntsust osa saada, lõpuks rahuldudes pargipingi, värske õhu ja poolunega. Veidi Pariisitunne tekkis.
Hiljem mõllutsentrisse tagasi pöördudes elasime läbi imestusaktsiooni vol 2, mis saavtus oma tipu kui viis-kuus Viljandi meha Vallikraavi viskus ning üksteist kolkima asus. Kaunilt paljastatud daam kraaviäärel õõtsutas puusa ning naeratas meelalt. Veidi hiljem jätkus sari episoodiga politseiautost, peaosas paar üleolevat pihvi ning keegi kaubiku tagaosas, kes tuvastus varsti Ivarina(Ivar, we love you!). Õllest nõretav karmoškashow Pitka juures oli see-eest piisavalt nauditav, et sealt veel teisel ringiglgi läbi põigata et Nõiaelu ja Genalaulu esitust taaskuulda.
Hommikul on ikka hoopis teine meeleolu. Vot selline Folk mulle meeldib. Tohutult.
Kaklesime Untsakate saatel putukate emotsioonide üle. Sõitsime Maxima käruga mööda alleed. Põõsast leidsime. Kinkisime väikestele Viljandi poistele, kes sellega kaks minutit hiljem patrullidele vahele jäid. Jumal on meie poolel. Panen hääletusele, kumb versioon on usutavam, kas a)põõsast leidsime või b)võõrad kinkisid?
Plätudega jätsin hüvasti, et jätkata oma teekonda Viljandist Tallinnasse oma taldadel. Väga erutav.
Subjekt C-l puudub orienteerumisorgan.

(fotoaeglus on aktuaalne)

July 28, 2008

Igaühe hinges on revolutsioon



Minu omas on suur. Stabiilsust saavutada endiselt raske, kummaline eufooria vaheldub erinevate vägivaldsete mõtetega vaheldub jälle suure heaoluga päeva raames mitu korda. Parem ikka, kui muidu, lihtsalt veidi tasakaalutu.
Uusi pilte ja folgindust, niipalju kui seda tuleb, pakun lähipäevadel kuni jälle arvuti tagant ära pääsen. Vormsile fossiilijahile.

July 23, 2008

Hoonestus



Väsimus. Teadmatus. Ootus. Rahutus. Mõttetus. Tuulisus. Sõltuvus. Head aega, suhkur!

July 18, 2008

Son of a spaceman



Kas keegi öelnud, et kurikuulsat 'ultimate break-up kit'i võib kasutada ainult mainitud juhtumil? Vaaaevalt.

Tundmus, nagu oleks hoopis keegi teine. Tuleb meelde sõna, mida ma kellegi peaaegu tundmatu eraellu piiludes leidsin. Filmsi.
Suurde auku vajumine sai õnneks kiirelt peatatud, veidi teistsuguseid inimesi nähtud ja korratud endale lõdvakslaskmise põhimõtteid, mis suvel, eriti sellisel nagu praegu, jube vajalikud on. Isegi pilti tegin. Vanad tuttavad tulevad oranžides Fordides tagasi, Viimsi puitvineersisustused rokivad nagu seitsmekümnendad, tumeda šokolaadi isu on mõneks ajaks rahuldatud, murettekitad suhted lähevad ka iga korra ja pingutusega natuke vabamaks ja inimlikumaks. Ainult need kõige vajalikumad on ikka veel kättesaamatud.

July 16, 2008

Breakdown



Aitab, mulle aitab! Kus kurat kõik on ja kui pean veetma veel ühe päeva, mis on 'aeg minu enda jaoks' siis ma purustan midagi brutaalselt. Reaaalselt.

July 15, 2008

Taaraaltar



Rahutus kuubis pluss kuumus ruudus. Või vastupidi.

July 14, 2008

Naudingute peitjad



Emir Kusturica, Roman Polansky ja Roy Anderssoni otsa veel pool kogust Jan Svankmajerit ja seda ainult poole aasta jooksul, on närvikavale liig mis liig. Kui võibolla enne veel kummitas mind arusaam, et kord kahe kuu jooksul või umbes nii, meeldib mulle sellist õõvastavat, õudusunenägusid genereerivaid filmikogemust saada, siis nüüd küll aitab. Ükski Hollywoodi õudukas ei jõua ligilähedalegi nendele hallikas-kollaketele võidunud paneelikapõrgutele.
See-eest on mul uus/vana lemmikfilm. Elagu vanad Rootsi lastefilmid! Kellelgi juhuslikult Vendasi Lõvisüdameid täispikkuses pakkuda pole? Täitsa huvitaks, mis siis tegelikult edasi näha saab, kui kassett vale koha peal otsa ei saa..

July 13, 2008

Hing on vaba



Ei aga seekordse õnnetu üksiku vaba päevaga võiks midagi reaaalset ette võtta. Ja ma tegelikult ka ei mõtle selle all lcdekraani süvaimendamist(jätke meelde, tegelikult te ei ole kuulnud kuskilt, et ma sellise patuga tegelen) ega ka tugitooli proovisõitja mängimist, ma mõtlen midagi väga reaalset, värske õhuga näiteks seotut. Isegi kui keegi veel pealinna allesjäänud isenditest end vabatahtlikult välja pakkuda ei soovi, lähen kasvõi üksi. Ega mul enda vastu ka midagi pole, kuigi seltskonnavahetus ei teeks paha. Et teate ju küll, liiga kaua ninapidi kellegagi koos olla, viskab üle mingi hetk ju. Nina jagamine veel rohkem.
Ei aga tegelikult nägin ma eile päris huvitavat asja, Woody Allen ja Scarlett Johansson ja puha. Ja ükspäev nägin Ewan McGregorit(Young Adam) harrastamas mõttetult tihti eri poosides seksi ekraanil ja siis kogemata ühte arvukatest pihvidest uputamas. Ma jõudsin otsusele et ta vist ei meeldi mulle eriti. Einoh, kaameratöö oli täitsa huvitav siiski.
Ja Prantsuse leitnandi tüdruk ei rõõmustanud mind ka just eriti, esimene pool läks ju nagu päris hästi, aga no kaua võib seda jahmerdamist ja targutamist lugeda, unise peaga ei jõudnud mulle lõpuakordidest muu kohale, kui püüd käituda nagu raamat kirjutaks end ise ning ridadeviisi keerulist viktoriaanliku käitumise lahkamist erisorti kirjeldustega, mis nagu oleks ajendanud kuskilt järgi vaatama, milline täpselt see ja see kleit või paljutähenduslik nipsasi võiks välja näha, aga ega ma eriti keset ööd ei viitsinud küll. Ning selleks, et peenete vihjete põhjal aru saada, mis silmi punnitama panevalt kuulsa kunstnikuga tegu on, olen ma ilmselgelt liiga võhik. Lõppudelõpuks ma ei saanudki aru, kas see tüüp mitte hoopis välja mõeldud polnud. Võib olla kunagi kui ma peen ja erudeeritud ja sügavamõtteline kunstiinimene olen, fännan seda äkki rohkem. Miski aga ütleb, et selliseks saada pole just kõige mu kõige vahvam unistus.
Joy divisioni mustvalget ekraniseeringut ma juba mainisin.
Kuulu järgi täna õhtul pidime mingit eriti nilbet kinoteost vaatama hakkama. Seda või Röövlitütat Ronjat, eksmenäe.
Keegi on mulle salaja jälle mingit medikamenti sisse süstinud, mis paneb käituma ja tundma end nagu poolearuline ärasuitsetanud hipi(noh, midagi fotohuti Leo sarnast), lisaks olen täheldanud lineliiteliste sõnade armastustendentsi. Tegelikult nad isegi eriti ei meeldi ju mulle. Kummaline, keeruline. Imelik. Imeline? Folki täitsa ootan kohe. Ja mets tundub endiselt ahvatlev. Vaikselt hakkab pärale jõudma ka äralennanud subjektide olemasolematus ja korter on ka kohe pärispäris tühi.

Ja päris kindlasti ei taha ma näha ühtegi arvutilaadset aparatuuri. Mitte et mul seda vältida õnnestuks.
Kogu aeg ma igatsen midagi(kedagi). See vist meeldib mulle tegelikult?

July 11, 2008

'Ja mida teile?'



Musta šokolaadi, palun!

July 10, 2008

1307



Levivad kuuldused, et mind lausa igatsetaks mõnelpool. Nojah, seda ma ju tegelikult teadsin ennegi, see on see, kui pool aastat järjest anda lootust peatseks fotošuutinguks ning siis kõik oma vaba aeg kuskile ära kaotada. Kõiksugu inimesi ja asju on ripakile jäänud aga aega pole endiselt just üleliia, isegi hullem peaks mainima. Tuleb heita peast kinnistus, et kuskile minekuks peab vähemalt kaks vaba päeva olema ning kasutada maksimaalselt ära ka need õnnetud üksikud. Tegelikult on ju siiamaani üpris edukalt õnnestunud nii kodus logeleda kui ka üpris palju väljas käia kui ka, ohhoo, tööl käia. Sport on õnneks lahendunud eesmärgilise põhimõtte järgi ehk ratastel mustamäele ja tagasi, küll piisab. Põhjalikumad, pikaajalisemad ning suurema kilomeetraažiga ettevõtmised on aga kõik veel teostamata ning mida kauem nendega venitada, seda väiksemaks kahaneb võimalus neid kunagi üldse elusana näha. Seega tänane hommikupoolik on järjekordseks graafikukoostamiseks päris sobiv, iseasi kui edukalt..
Varahommikul saatsin subjekt K kaugelekaugele konnademaale. Homme läheb teine.
Aa jaa muuseas, Control on must see. Küll augusti lõpus uuesti jooksma hakkab.
Tonnide viisi raamatulehti tuleks ka läbida.
Fotostamiset ei tohiks päris varjusurma lasta vajuda.
Lastefilmide ralli pidime tegema. Kunagi.
Miniernaretke matkida oli kavas.
Folk ootab ees.
Pärnu igatseb taga.
Kinkige mulle palju aega ja raha!

July 7, 2008

I like the world today



Aga mina tegin täna hapukurki ja hommme hommmikul hakkan mina neid sööma. Ja mina ma nautisin passiivselt vaba päeva ja nüüd ma joon teed. Ja nii vähe on öelda ja nii vähe on aega ja nii palju on plaane ja nii suur rahu poeb südamesse ja tundub et ajalugu kordab end siiski. Kõige ja kõigiga rahutasandil.

July 6, 2008

Nostalgia



Kunagi saavad meist veel hittlaulude loojad.
Mustamäel valitseb tühjus ja õues on vist päike, mida ma täna enam ei näe ja homme on üks tore vaba päev ja arvuti on surmavalt aeglane ja hommikul vara on hea ja soe päike ning Pärnu maantee äärest leiab edukalt seelikuga mätšivaid lilleõisi.

July 5, 2008

314.



Üle päris pika aja lämmatab uni varahommikul. Palju annaks, et paar tundi veel magada..
The fallen ning tasakaaluhäirelised inimesed öötundidel on selles süüdi.

July 4, 2008

Solitude sea



Rohkem õhku.

July 3, 2008

Dust and echoes



Kaheksa päeva, et tuumiksubjektidest viimast võtta, misjärel tuleb kõik kolm koondada ühte üksikusse järelejäänud isendisse kuni väsimus üle võtab. Mulle meeldivad plaanid, nii aastaku kui kuu, ükskõik kui kauged ning kättesaamatud mõned ka ei tundu, tõepoolest tundub õige fakt, et midagi salaja maha matta pole mõtet, unistused on ju head. Kunagi, kunagi ma jõuan Pärnusse ka. Augustituulte ajal.

Filter-Trip like I do

July 1, 2008

This fire



Ikka kohutavalt hea on olla. Elagu plaanid ja suvi ja eneseväljendamatus!