Hing on vaba

Ei aga seekordse õnnetu üksiku vaba päevaga võiks midagi reaaalset ette võtta. Ja ma tegelikult ka ei mõtle selle all lcdekraani süvaimendamist(jätke meelde, tegelikult te ei ole kuulnud kuskilt, et ma sellise patuga tegelen) ega ka tugitooli proovisõitja mängimist, ma mõtlen midagi väga reaalset, värske õhuga näiteks seotut. Isegi kui keegi veel pealinna allesjäänud isenditest end vabatahtlikult välja pakkuda ei soovi, lähen kasvõi üksi. Ega mul enda vastu ka midagi pole, kuigi seltskonnavahetus ei teeks paha. Et teate ju küll, liiga kaua ninapidi kellegagi koos olla, viskab üle mingi hetk ju. Nina jagamine veel rohkem.
Ei aga tegelikult nägin ma eile päris huvitavat asja, Woody Allen ja Scarlett Johansson ja puha. Ja ükspäev nägin Ewan McGregorit(Young Adam) harrastamas mõttetult tihti eri poosides seksi ekraanil ja siis kogemata ühte arvukatest pihvidest uputamas. Ma jõudsin otsusele et ta vist ei meeldi mulle eriti. Einoh, kaameratöö oli täitsa huvitav siiski.
Ja Prantsuse leitnandi tüdruk ei rõõmustanud mind ka just eriti, esimene pool läks ju nagu päris hästi, aga no kaua võib seda jahmerdamist ja targutamist lugeda, unise peaga ei jõudnud mulle lõpuakordidest muu kohale, kui püüd käituda nagu raamat kirjutaks end ise ning ridadeviisi keerulist viktoriaanliku käitumise lahkamist erisorti kirjeldustega, mis nagu oleks ajendanud kuskilt järgi vaatama, milline täpselt see ja see kleit või paljutähenduslik nipsasi võiks välja näha, aga ega ma eriti keset ööd ei viitsinud küll. Ning selleks, et peenete vihjete põhjal aru saada, mis silmi punnitama panevalt kuulsa kunstnikuga tegu on, olen ma ilmselgelt liiga võhik. Lõppudelõpuks ma ei saanudki aru, kas see tüüp mitte hoopis välja mõeldud polnud. Võib olla kunagi kui ma peen ja erudeeritud ja sügavamõtteline kunstiinimene olen, fännan seda äkki rohkem. Miski aga ütleb, et selliseks saada pole just kõige mu kõige vahvam unistus.
Joy divisioni mustvalget ekraniseeringut ma juba mainisin.
Kuulu järgi täna õhtul pidime mingit eriti nilbet kinoteost vaatama hakkama. Seda või Röövlitütat Ronjat, eksmenäe.
Keegi on mulle salaja jälle mingit medikamenti sisse süstinud, mis paneb käituma ja tundma end nagu poolearuline ärasuitsetanud hipi(noh, midagi fotohuti Leo sarnast), lisaks olen täheldanud lineliiteliste sõnade armastustendentsi. Tegelikult nad isegi eriti ei meeldi ju mulle. Kummaline, keeruline. Imelik. Imeline? Folki täitsa ootan kohe. Ja mets tundub endiselt ahvatlev. Vaikselt hakkab pärale jõudma ka äralennanud subjektide olemasolematus ja korter on ka kohe pärispäris tühi.

Ja päris kindlasti ei taha ma näha ühtegi arvutilaadset aparatuuri. Mitte et mul seda vältida õnnestuks.
Kogu aeg ma igatsen midagi(kedagi). See vist meeldib mulle tegelikult?