Anger management

Ready for a cheap escape
On the brink of self destruction
Widespread panic

Broken glass inside my head
Bleeding down these thoughts of
Anguish... mass confusion

The world is a sick machine
Breeding a mass of shit
With such a desolate conclusion
Fill the void with... I don't care

Kiss the demons out of my dreams

Ükskõiksuse jäigad köied.

High above

Mittemidagitegemises võin vägagi järjekindel olla.
Tavaesemed omandavad senikogematuid dimensioone ja tähendusi, ilmselgelt on tegu eelmiseõhtuse Vincentiga, sest suur tühisus ja öise taeva süsimustus on lähedasemad kui kunagi varem. Mõtted rändavad eriti kasutuid radu pidi ja endise elukiiruse pidurdumine peaaegu et nullini tekitas omakorda kerge ajusulu. Pilvesolek ilma põhjustajata.
Keegi ei tea, mida see aju produtseerida suudab, isegi tema omanik mitte.

Ääremaa

Ülepingutamiste aeg on käes.

La belle au ciel charmant

Aprill tundub fotograafilises plaanis üsna tegus kuu olevat ning tihedus kompenseerib isegi mõningased ametialased rahulolematused nagu mitte päris nii tasemel mustvalge rull kui ootused olid ning kohatine oskamatus oma ideid ellu viia. Teise filmi peaks ilmutusvalmis panema, inimesteotsing pole endiselt veel päris end ammendanud eriti kuna tuleb ilmselt päästa ülejäänud passiivsete au koos üksikute isenditega ning homme pole ei midagi muud kui taas üks lõpukell. Töötlemistvajavate piltide arv kasvab juba lõpetatud tööde ladustamise kiirusega ning ülesriputamisest ma ei räägigi, kergelt segadusse ajab, kuhu mida panna ning mis veel puudu on ning üleüldse keda vaja olemasolust informeerida.
Päikesekäes nautisin Onu Sülti ja Mustamäe avarused kipuvad ka südamelähedaseks saama.
Taevas on päris päris. Kevad noh!

Danse à la ville

Elaks kellegi teise majas. Elaks kellegi teise ajas. Mõtleks kellegi teise mõtteid. Omaks kellegi teise probleeme. Näeks kellegi teise silmade läbi. Oleks lihtsam, oleks sirgjoonelisem, ei tekitaks konflikte, ei üritaks erineda. Õpiks hästi, suudaks keskenduda, omaks hobisid aga mitte liiga sügavmõttelisi, ei omaks kinnisideid või vähemalt teaks, mida need endast kujutavad. Ei käituks valesti, ei ignoreeriks, ei omaks enesehinnangukõikumisi, ei soriks teiste mõtetes. Räägiks palju ja arusaadavalt, samas ei ajaks suust täielikku mula välja, ei omaks diktšioonihäireid, ei muudaks oma põhimõtteid, ei ajaks kedagi närvi. Ei imiteeriks kedagi, ei varastaks kellegi väljendeid, ei nõuaks tähelepanu, ei peaks vabandama.
Imelik mõte.

Puutepunkt

Inimsuhete rahuldavus võrdub peaaegu täpselt tänase fotograafiaalase sessiooni samasusega ehk tänase päeva matemaatika ütleb rahuldamatus ruudus.
Otsus jõudis kohale, et surnuaiad, kuigi ma neid varasemas elus palju ekspluateerinud olen, pole siiski minule, puhtaid tühje pindu tagaajavale esteedile. Otsus ei jõudnud kohale, et mis nende suhete juures siis ometi kiiva veab. Vaim ilmselgelt protesteerib selle vähesegi ego ning enesekindluse lämmatamise vastu, kuid miks ta end üldse mõne subjekti poolt rohkem ohustatuna tunneb, on ähmane. Tegelikult ei suhtle ju enam peaaegu keegi tõeliste mõtete plaanis, iroonia, sarkasm ja kontrastväljendumuste kasutamine on päevakajaline olnud juba mõnda aega ja osade subjektide puhul ei leia vaim mingit probleemsust, ehk sellepärast, et on hästi teada, mis mõte selle kõige taga tegelikult lendleb. Ja et ülejäänute puhul ei ole ning see ongi see mis häirib? See mõte vajab edasist arendust, sest tulukese põlema löömisest paistab see kauge olevat, kuigi mõne teise teema kohta on nii mõnigi pirnike üllatavalt äkiliselt ja loogiliselt särama hakanud. Näiteks mõtlesin ma keset Pärnu maanteed välja, mis kuradi põhjusel mulle üks subjekt ei meeldi(liiga nagu mina), miks kaks subjekti armastavad üksteist teravate nugadega sihtida ja siis veel paar päris konkreetset ja psühholoogiliselt naelapead tabavat avastust, millega mul küll otseselt midagi peale pole hakata kuid mis tõestasid, et teatav eneseüllatusmoment on veel täiesti võimalik. See-eest rida pead rohkem vaevavat küsimust on endiselt ootamas äkkvastust ja praegusel hetkel tekkis kuri kahtlus, et vähemalt ühe avastustest olen ma kuskile sügavale ajusoppi ära peitnud, sest ta ei meenu mulle, kuigi ma tean, et ta on olemas. Ta oli vist päris tähtis. Sellega on hoopis asendunud teave nõrkuste kohta(suhkur, käed ja tumedad juuksed), mis oli aga nagunii ammu juba üpris silmnähtav.

Weeping willows-Touch me

When everything dies

Tiksumine on lakanud, vaid aeg-ajalt võib kuulda tema püüdeid taaselustuda. Edasiviiv jõud, sisepõlemismootor on puudu. Introverdil on vähemalt seegi alles aga kuidas nimetada toda, kellel pole? What's in your head, Zombie?
Kui kaua annab varjata tule puudumist, kas paistab see ehk juba kohe silmadest välja? Ainult sisutud sõnad ja pealiskaudsus ja mälestus kunagistest unistustest. Kui enam muud öelda pole kui vabandused mitteütlemiseks, siis oleks vast targem üleüldse hingeauru mitte raisata, peita end alatise tumma naeratuse taha.

Dazed and confused

Elagu Mustamäeline peata kanasus, mille tulemusel mul õnnestus pool tundi otsida, kus peidavad end Olümpused, hunniku klientide patareinäidiseid tühja pilguga vahtida, jalustrabava BMFlase ees ülimat ignorantsust ja punast nägu demonstreerida ning laibalikult sinkjaid nägusid on masinast välja hõljunud ka mitmeid. See on see, kui pole ammu tööl käinud. Õue tahaks, õhku tahaks, suve tahaks. Kuidas muidu saaks vältida pidevaid introverdi kapriise keset vanalinna, või millal iganes nad kavatsevad üles hüpata.
Muugal kannavad kõik jänesekõrvu.

Akrofoobia

Vaatasin alla, alla, alla ja seina teisel pool ei paistnud. Kõrge oli. Hea oli.
Kevadet tervitasime hüpetega, kuigi õhus hõljus endiselt hingeaur ja riietumisoskused olid jäänud veidi liiga kevadelainele(mis ei tähenda, et neid muutma peaks) ja subjektid üllatasid meeldivalt oma kutsete ja olekuga nagu lähenedes sulamispiirile ja kell lähenes kuuele.

The Portrait of Dorian Gray

Toatemperatuur ei taha mingi hinna eest tõusta, keha ja vaim väljendavad ebanormaalset huvi suhkru vastu, sõnad jõuavad kohale läbi kumisevate torude ja esmaspäevane iseendületavus jäi unikaalseks.
Tegelikult ju on asju toimunud küll, kuigi otseselt midagi intrigeerivat ja kõneainelist juhtunud ei ole. Noh näiteks sellel samal ületuslikul päeval nägin nii Kalevit, Patrickut kui tõelist Sõprust, järgmisel paanikamaigulisel pärastlõunal analüüsisin romantismiajastu mehe imagot, vahetasin mammonat teist liiki mammona vastu ja täna vot täna oli kogu ümbrus täidetud mingite beisskunnidega, võnked liikusid lausa allkorrusele ning tekitasid elevust. Ja sihitult büfeesse rändamise asemel tekkisid mul tõepoolest täiesti konkreetsed plaanid, endalegi üllatavalt avanes võimalus jälle oma mõrvameelsust välja elada. Sellest oleks nagu kinnisidee saanud, varsti ma näen juba iga kohta linna peal potentsiaalse tapalavana.
Uni on õnn.
Filter pluss Twin Peaks võrdub aprilline rahulolu.

Je fais l'amour et la révolution

Eriplaanilised tähelepanekud nädalavahetusest hõljuvad sihitult peas ringi nagu kõik need inimesed oma augus, kus on kümneid eri võimalusi kuid vaid üks õige väljapääs või selles ühises, kus igaühel on oma tasand ning kõrgus, kust kukkuda ning sellele vastavalt põrutada saada.
Tegelikult pole inimesed üldse loodud üksi oma augus ukerdama. 'Miks' teistega arvestada vaheldub sama kiirelt 'miks mittega' ning jälle vastupidi, pidama jääb siiski pigem teisel, sest eraklikuks saab end vaid mõelda, valetada endale üksinduse vajaduse ja lävimatuse kohta, kuigi tegelikult on asi lihtsalt harjumustes. Talve jooksul kinnitunud kaitsekiht oleks pigem kasulik üles sulatada.

L'amour à la française

Kergelt brutaalsest mõrvaaktsioonist tuli välja hoopis midagi juustusemat kui kartagi võis, aga vähemalt oli meil lõbus ja kui väga tahta, võib kogu loole iroonilise tausta külge mõelda, et asja veidi parandada. Tegelikult peaks siiski harjunud skeeme paigast püüdma nihutada, et veidi arengut kogu oma fotondusse tuua, peab vist ootama jääma, et miskit sensatsioonilist mind näiteks unes külastaks?