Ilus, ilus, ilus on maa

See seletamatu igatsus ei teagi mille järele, abitus, nukrus, eluarmastus. Mõnest subjektist hakkas nii kahju, et tahtis hinge seest närida, kui veidi vanuripoeesiat harrastada, paljude teiste vastu aga tõsine viha, jälestus, kõik need närvihaiged, hoolimatud, enesekesksed, pinnapealsed kaaskondlased, õppige elama! Pange paika oma prioriteedid ning ärge kibestuge oma üksildases korterinurgas, võib-olla mõeldes olemata elust ning saavutustest. Elu on üks kuradi ilus koht, liiga hea, et seda raisku lasta.



He loved humankind so dearly and with all his heart, but he disliked most human beings..
("Snow falling on cedars")

Uudishimu tappis kassi

Ilmanähtuste vahelduslikkus viimaste tundide jooksul on lausa kummastav. Isegi mingi sügisigatsuse kripeldus tekkis, kuid, ärge saage minust valesti aru, suve oma on seal tihemini.

Rahulolu

Tõde on see, kallid huvitatud, et ma olen jooksnud piltidest tühjaks. Karm karm tõde.
Kooliminek ei tundu sugugi eriti õudne. Midagi on muutunud.

This is the end

Brutaalselt, ülekohtuselt on võlumaailma saaga lõppenud, kõik otsad külmavereliselt kokku sõlmitud ning kokteilikirsiga kaunistatud. Milleks see happy ending? Kuhu jääb edasine kujutlusvõime kasutamine, lahtised otsad? Pole enam kuhugi põgeneda, pole enam millelegi mõelda. Ainult see pisike õnnetu lõplik lahendus.

Preili L-i suvetaju

Kummaline raskus on langenud linnale. Nagu oleks see sügis ja see vihm, mis on tegelikult nii mõnus, aga ta ei ole seal, kus ta peab olema. Kõik asjad peavad olema omal kohale ning see tähendab ka, et sügisvihmal ei ole lubatud tulla alla augustis. Nii lihtne see ongi.
Lisaks sellele astusin ma oma esimese sammu üle kooli läve.

It's been a hard day's night

Lõpuks ometi üks väike puhkus ja hea on olla. Magamatus kipub ikka mingil hetkel tunda andma, aga ma olen ju tugev, ma pean vastu!
Hunniku valgeraamsete fotode, imeliselt mustade lehtedega fotoalbumi ning pimikuaja õnneliku omanik, ma olen nii rahul. Võib-olla ükspäev saab ka kõik need hunnikud pilte korralikult albumitesse vormistatud, nagu korralikule vanurile kohane. Vahva-vahva!
Esimene kuni teine september näeb ette fotolaagrit Pärnus, nii asjaosaliste kui ka loodetavasti mitte-asjaosalistega. Väga hea, juba tekkiski igatsus selle mõnusa Pärnu ajatuse järele. See tuleb nii kiirelt. Jajah, ma näen juba kuidas mu mõte laiali mööda tuba hõljub..
Et, siis mis ma kõike öelda ei tahtnud? Mälu veab alt. Ärge kandke sokke ja sandaale!
Ja kui nüüd natuke imalusega patustada, siis mõnikord ma imestan, kuidas mulle äkki nii sõnulseletamatult vahvad sõbrad tekkinud on..

Life is a beautiful oyster times

Sõnatus. Hea. Kahjugi, et ma päris otse ei kipu seda avaldama, samas, võibolla kisukski liiglamedaks, aga ma tänan parima Pärnuoleku eest Ever. For real. Keelerisustajad üheskoos!

Pärnu calling

Reedeni siis seal koos personaalruumiisikutega ning ilma USBita seega pildipank on tühi. Ja vaatamata kõigi pessimistide hoiatusele..meil on siin endiselt suvi!
Ohjaa, elu on ilus.

Vaikus paitab kõrvu

Subjekt R-i aega-ajalised fotoalased märkused on mind viimasel ajal tihti mõtlema pannud fotole kui niisugusele üldse ning kuna, vaatamata mu öistele jõupingutustele, ma ei suutnud loogilist ja põhjendatud teksti luua, piirdun ma mõne oma põhimõtte avaldamisega.

Punkt üks. Iga pilt peab olema läbi mõeldud(alguses ma ei saanud aru, kuidas ma peaksin pidevalt sellele mõtlema, aga vilumusega tuleb see automaatselt) ning mingi kiiksu/erilisusega(see on igaühe ise tõlgendamiseks, minu puhul tähendab see üldiselt mitmeplaanilisust, teistsugust vaatenurka ja võibolla veel midagi muud, pilku, ilmet)
See arusaam põhjustab minu ärritust kõigi nende käed ees digiklõpsijate vastu(tegelikult ka filmi), kelle teostega ma viimasel ajal lähedamalt kokku puutunud olen, kui muidu. Lisaks sellele on see arendanud minust kokkuhoidliku ruumitarbija ehk ma kipun kasutama ka digi sama kitsilt kui filmi.
Punkt kaks. Absoluutselt iga asja juures on võimalik leida huvitav vaatenurk. Seega pildistama minek kindla pildi eesmärgil pole ainuvõimalus.

To be continued..?

Whatever happened to..?

Horror. Ma olen alla käinud ja see häirib mind raskelt.
Kas keegi müüks tükikaupa tahtejõudu? Ma võtaks kohe kümnese komplekti. Aitäh.

Ma ei kuule sind, sa ei kuule mind

Seda teemat on loomulikult tuhandeid kordi üle räägitud, kuid täna tuli mul taas meelde Folgil vaikselt vihma käes torgitud arutlus, kuidas inimesed üksteisest pidevalt mööda räägivad. Näiteks kuidas ma üha enam kipun poolt inimeste juttu kõrvust mööda laskma ise juureldes, kas asi on tänavalärmis või mu enda huvipuuduses. Alati ei jää aga kuulmata ka ainult vähetähtis informatsioon, sama olen ma tähele pannud ka inimeste juures, kes mind tegelikult huvitavad. Näen tänaval tuttavat, räägib midagi, mõtlen ahah, see oli nüüd selle kohta(otsustades üksikute kõrvahakanud sõnade põhjal), räägin ise midagi ähmaselt samateemalist ning on näha, et ka sellest jääb pool adressaadini jõudmata. Ükskõik, mõtlen, ning me läheme oma teed.

Ring of fire

Elutus genereerib suhtlemisoskamatust, paanikahooge, põhjendamatut käitumist, kinnisideid ning mõttetühjust. Nagu võis märgata pühapäevaõhtusel sümpoosionil.
Karm asi, see elutus.

Kaiser Chiefs-Ruby
(korda viiskümmend)

Robert ja Paul

Prahameenutusi.
Mõttetühjus valitseb endiselt.
Ehk oleks õigem taas korrata surematut teesi:
Mõtlemine on tervisele kahjulik.
Mitte, et ma seda viimasel ajal teinud oleks. Kergem tunne kohe.

Metro Luminal-Suurlinna tuled

Multilinguality

Täna suutsin ma ametlikult saavutada nõmedate vanurinaljade, blondiiniküsimuste ja idiootse naeru päevase maksimum. Palju õnne mulle!

Aujourd'hui j'ai decidé que dans le coeur tu es sage.
Non, non, pas moi!

Heroin

Meeltesegadus ja paranoiad, monotoonne rahutus ja kinnisideed.