Lõpuks ometi üks väike puhkus ja hea on olla. Magamatus kipub ikka mingil hetkel tunda andma, aga ma olen ju tugev, ma pean vastu!
Hunniku valgeraamsete fotode, imeliselt mustade lehtedega fotoalbumi ning pimikuaja õnneliku omanik, ma olen nii rahul. Võib-olla ükspäev saab ka kõik need hunnikud pilte korralikult albumitesse vormistatud, nagu korralikule vanurile kohane. Vahva-vahva!
Esimene kuni teine september näeb ette fotolaagrit Pärnus, nii asjaosaliste kui ka loodetavasti mitte-asjaosalistega. Väga hea, juba tekkiski igatsus selle mõnusa Pärnu ajatuse järele. See tuleb nii kiirelt. Jajah, ma näen juba kuidas mu mõte laiali mööda tuba hõljub..
Et, siis mis ma kõike öelda ei tahtnud? Mälu veab alt. Ärge kandke sokke ja sandaale!
Ja kui nüüd natuke imalusega patustada, siis mõnikord ma imestan, kuidas mulle äkki nii sõnulseletamatult vahvad sõbrad tekkinud on..
3 comments:
kas sul pole mitte sõbrad kogu aeg olemas olnud, aga siis jälle ära kadunud ning järgmisel hetkel tagasi tulnud?
Ka õige, aga terve paketina pole neid veel olnud:) Ma ei suutnud paremat sõna välja mõelda..kujunenud ehk?
pakett on ise ka hea sõna.
Post a Comment