Rebel rouser

Tuttavad paigad...

Täna sai taevas siniseks

Taeva fotošoppimine on ilmselgelt mu lemmikhobiks saanud.
"Stalingradi lahing", kurat, see oli lahe. Poleks elu sees arvanud. Sisu jäi tõlkeprobleemide tõttu kohati hoomamatuks, põhiline sai aga selgeks, aga kõige heam oli minu arust kogu tehniline pool, kuidas lahendati näiteks sõdurite rongkäik munarestide sarnaste raamide abil ja rohelisest ämbrist rong oli mu vaieldamatu lemmik. Üliloomulikust käte liikumisest rääkimata.
Enne seda sai veidi Rebasega end ebakorrektselt väljendatud(loe: ma ei suutnud jälle oma ideid ära lõpetada) ja klatšitud(sest tegelikult meile see ju ei meeldi).
Pärast seda aga tiirutas kamp Nukuteatrilisi alfaisase puudumise tõttu mööda pimedaid vanalinna tänavaid, korraldas suurseisaku keset Raekoja platsi ja läks siis vales suunas french frieside poole. Misjärel nad tantsisid midagi kasakitelaadset kesk vene kampu ja kauplesid siis välja priipääsme katakombidesse. Ning selle tulemusel istuski ümber laua Enrique Iglesias, üks pingviin, Harry Potter, Gunnar Graps ning suisa kaks Toomas Hendrik Ilvest ja kaminas põles tuli. 250 vatine.

Running up that hill

Vaheaeg on alanud surmani tegusalt, ainult kolme ja poole päevaga olen ma jõudnud käia kolm korda Kalevil külas, müünud maha ühe 400D ja palju muud kraami, panustanud lausa kahekordselt kinokassasse("Teiste elu" oli tõepoolest hea, mille eest pean tänama subjekt M-i karmisõnalise käsu eest seda vaatama minna. "Kuhu põgenevad hinged"..noh, vaadake ise. Kummaline ja veidi tühi. Aga tuttavaid oli see-eest palju.), ilmutanud hunniku praakpilte ja teise hunniku korralikke ja lisaks sellele veel Balti jaamas uitamas käinud, et avastada kesk telefone ja mutreid täiskorras Gromiti ning rootsi subtiitritega "Fargo" on mul nüüd ka. Hooray and bang the doldrums. Tänasesse õhtusse pigistan veel "Stalingradi lahingu"(marionetid, noh ma ei tea, lapsepõlve hirm) ja veel paar subjekti.

Creatures of the night

Superior

You're fired, asshole.

Так и оставим

Väsimus on tuletus, aluseks väsima, sõnaliiki muutev.
Tänase päeva sirge on langev, positiivsuspiirkonnaks tühihulk.
These days are dog days:
sit, lie down, roll over and beg. Nii me seda teemegi.

Modern way

Polümeer on vahva. Ja ma arvan, et ma peaks tõesti subjekt A eeskuju järgima ja kõik oma fotoalased plaanid üles skitseerima, et nad aja jooksul ei sureks ning lõpuks ka teostatud saaks. ükskõik kui kaua see ka aega ei võta. Vaheajaks on mind juba mõneks projektiks broneeritud, väljakutsed on alati oodatud ja samuti ka terve valmiskonseptsioon, mis saab täide viidud kolmapäeva pärastlõunal. Peakski hakkama meelde tuletama oma kunagisi visioone..

Kuidas ma sõitma õppisin

You got a fast car
I want a ticket to anywhere
Maybe we make a deal
Maybe together we can get somewhere

Kohale jõudis see alles mitu tundi hiljem, kustumata veel järgmise päeva õhtukski. Algades pisikeste pettumuslainete ja perioodiliste pingekõikumistega, tükkides järjest sügavamale oma geniaalse muusikalise taustaga (American Beauty)ja valguslahendusega, veel hetkeks tekitamas kahtlust, et siis lõpetada üleni hingeistuva lõpulauluga.
Taevalavale järgnes näituse kiirkülastus ja hullud kunstnikud, ARSi iseteadlik majaekskursioon, pikad tühjad koridorid ja kinotoolid ülakorrusel ja see vapustav valgus. Pidu ise leidis varsti oma lõpu, kui Vanad Tallinnad enam tilkagi välja ei andnud ja inimesed uutele jahimaadele suundusid, küsides ükshaaval maja ees trepil küünla ümber istuvate noorte käest suitsu. Ning siis seal tuulises bussipeatuses, äkitselt üksi jäänuna ja külmetades, tabas see mind. Nagu värske õhk umbses toas. See suur ja ülev.

Echo is off

Ma olen täna siin, et teile öelda, et täna õhtul lülitan ma arvuti välja ja ei tee enne lahti kui nädala pärast.
Niikaua käige Kaasaegse Kunsti Muuseumis ennustust saamas(Linnahalli kõrval Midagi on Valesti) ja nautige vihma. Tänane õhtupoolik möödub mul konstantse omaette naeratamise tähe all ja mälestuste ringiketramisega. Ja muidugi, bioloogia ka. Võib ju olla, et mul oli midagi tähtsat veel öelda, aga seda saate teada järgmisel pühapäeval.
(Võite juba panuseid tegema hakata, kaua ma tegelikult vastu pean.)

Mysterious ways

Ja hommikul oli nii ilus ilm, et ma ma jäin tuppa kohe palju vastumeelsemalt. Aga et miks ma jäin siis? Hea küsimus. Ma lükkan viimasel ajal nii kohutavalt palju edasi, viis minutit, paar tundi, järgmisesse päeva, järgmisesse kuusse, et lausa häbi hakkab. Selle kompensatsiooniks ma arvan, et ma lähen ja korraldan linnukesed vähemalt pooltele tegemata ülesannetele. Ja siis vaatan, mis edasi saab.
Tegemiseni!

Lihttõed

Televisioon tuleks ära keelata. Vaadake parem filme.

Pure morning

Püüe puhtama elu poole.

Ecce Homo

On vihmainimesed ja on personaalruumiinimesed. On need, kellega istud küljekuti Renoiri "Tants linnas" all ja jääd Sinka tundi hiljaks. On need, kellega sa hakkad üheaegsalt naerma, kui teised kõik on vait. On need, kellele sa oled mitu Coce'i sees, sest need sõnad lihtsalt tulevad üheaegselt. On need, kellega sa istud reede õhtutundidel pubis ja jood kokat(võib-olla siiski ka midagi veel) lihtsalt sellepärast, et võiks. On need, kellega istud külmast värisedes muulil ja sööd lavašši. On need, kelle kohta sa lihtsalt imestad, kui vahva võib olla üks boss. On need, keda sa näed juhuslikult üle pika aja kosmeetikapoes ja kes sisendavad su tulevikuvisiooni. On need, kes on ammu kadunud ning saadavad siis kesk esmaspäeva õhtupoolikut sõnumeid.

Tunneli lõpus on valgus

Loodetavasti on. Kui ei ole, siis tuleb 29.lend ametlikult kaardilt maha kanda. Tervislikel põhjustel.

Overdrive

Ma vajan mingit süsteemi. Niikaua, ma logelen. Järeleandmatust peaks ka veidi rohkem olema. Aga muidu on elu vahva ja inimesed on ilusad ja head(peale muidugi selle jorsi, kes mind ebakompetentsuses süüdistas, aga tema ma kannan nagunii maha).

Teoorjus

Selleaastase musta ja valge lähenemise, blogimaterjale tühjenemise ning objektiivierroriga seoses andsin endale lubaduse kogu kraam taas kasutuskorda seada ning jäädvustama asuda. Uurisin ka seoses punktiga number kaks objektiivide võimalusi ja kavatsen kuidagi omandada subjekt S-i eeskujul fixi, misteemal ja veel mõnel teiselgi peaks lõpuks selle tähtsa kirjakese ka koostama. Piilusin ka kalasilma, kuid hind lõi lapikuks ja tappis kogu soovi. Ilmselt tuleb telega ka parandusest läbi lipata ja error99 tagamaid uurida. Ja ärge imestage kui üks lähipäev, kui on veel valge, vean ma teid kõiki Tallinnasse ula peale ja käsutan kummalisi poose võtma. Must ja valge siiski ei anna oodata!
Tööd muudkui tuleb ja tuleb. See aasta vist mina pankrotti ei jää.
Pluss häirib mind "Planet Terrori" tüüpi mees, kes pingelise tagaajamise kulminatsioonina iga öö mind paljaste kätega pooleks rebib. Et ma siis jälle ühe unetu öö tulemusena veerand enne tundi üles ärkaks, pilditu C.S.I kõrvades kumisemas ning süda ihkamas traktoristikõrvaklappe. Vaikust palun! Ma olen alati arvanud, et televisioon on saatana sigitis.

Sügisdisko

Et endast mingit elumärki anda, teen kiirkäigu ka blogimasinast läbi, et mitte küll suurt midagi öelda, kuid täita auku, enne kui ma kiiretesse tegemistesse taas sukeldun. Mulle meeldivad ka väga homsed viis tööd, lausa võrratult. Samas pärast seda on suurepärane võimalus küpsetada kooki, kiigata läbi fotoringist ja omandada endale läätsekomplekt lootusega seda varsti ka kasutada ning siis oleks veel vaja filmiõhtu postrit ka teostada. Mida ma lubasin teha juba teisipäeval. Ja noh siis tuleb õpetajate päev ja veel igasugu muidu ekstreemsündmusi märksõnaga "tarzani köied" ning jalkas peaks õppima ka suurejooneliselt pähe tegema. Mul on veel pikk tee käia.
Täna sai nähtud abituid(nüüd siis juba seega vilistlasi), kelle märkused jäid endiselt liigmitmeti mõistetavaks(terve aktuse jooksul leiutasin vähemalt viis versiooni),aktusele hüplikus tempos sisse patseeritud, mütsid uhkelt peas ja hümn kõlamas ning direktori kõnet vaese mehe särgi teemal kuulatud. Ja siis muidugi see suurejooneline kõne(võlts või väga võlts?) ja see südamlikum ja Laura Kallest lahedamat annab ikka leida. Õues oli vahva oma kirevaid vihmavarje keset mustade seente karja demonstreerida ning veidi eri isikuid intrigeerida, õdesid otsida ja hing kinni esimese garderoobinumbri kukkumist oodata. Mis ei jäänud tulemata. Õppimisest uimasena(või oleme me lihtsalt mandunud?) tuigerdati vanasse heasse Patrickusse, et veidi ärimehe- ja karvkattenalju Rebaste arvelt teha ja ma jõudsin otsusele, et aeg on edasi liikuda ning midagi uut ja imelikku korda saata, mille kallal ilkuda. Või siis mitte nii palju ilkuda üldse. Vahelduseks. Uute tegudeni, patsaanid!