Kuidas ma sõitma õppisin

You got a fast car
I want a ticket to anywhere
Maybe we make a deal
Maybe together we can get somewhere

Kohale jõudis see alles mitu tundi hiljem, kustumata veel järgmise päeva õhtukski. Algades pisikeste pettumuslainete ja perioodiliste pingekõikumistega, tükkides järjest sügavamale oma geniaalse muusikalise taustaga (American Beauty)ja valguslahendusega, veel hetkeks tekitamas kahtlust, et siis lõpetada üleni hingeistuva lõpulauluga.
Taevalavale järgnes näituse kiirkülastus ja hullud kunstnikud, ARSi iseteadlik majaekskursioon, pikad tühjad koridorid ja kinotoolid ülakorrusel ja see vapustav valgus. Pidu ise leidis varsti oma lõpu, kui Vanad Tallinnad enam tilkagi välja ei andnud ja inimesed uutele jahimaadele suundusid, küsides ükshaaval maja ees trepil küünla ümber istuvate noorte käest suitsu. Ning siis seal tuulises bussipeatuses, äkitselt üksi jäänuna ja külmetades, tabas see mind. Nagu värske õhk umbses toas. See suur ja ülev.