Et endast mingit elumärki anda, teen kiirkäigu ka blogimasinast läbi, et mitte küll suurt midagi öelda, kuid täita auku, enne kui ma kiiretesse tegemistesse taas sukeldun. Mulle meeldivad ka väga homsed viis tööd, lausa võrratult. Samas pärast seda on suurepärane võimalus küpsetada kooki, kiigata läbi fotoringist ja omandada endale läätsekomplekt lootusega seda varsti ka kasutada ning siis oleks veel vaja filmiõhtu postrit ka teostada. Mida ma lubasin teha juba teisipäeval. Ja noh siis tuleb õpetajate päev ja veel igasugu muidu ekstreemsündmusi märksõnaga "tarzani köied" ning jalkas peaks õppima ka suurejooneliselt pähe tegema. Mul on veel pikk tee käia.
Täna sai nähtud abituid(nüüd siis juba seega vilistlasi), kelle märkused jäid endiselt liigmitmeti mõistetavaks(terve aktuse jooksul leiutasin vähemalt viis versiooni),aktusele hüplikus tempos sisse patseeritud, mütsid uhkelt peas ja hümn kõlamas ning direktori kõnet vaese mehe särgi teemal kuulatud. Ja siis muidugi see suurejooneline kõne(võlts või väga võlts?) ja see südamlikum ja Laura Kallest lahedamat annab ikka leida. Õues oli vahva oma kirevaid vihmavarje keset mustade seente karja demonstreerida ning veidi eri isikuid intrigeerida, õdesid otsida ja hing kinni esimese garderoobinumbri kukkumist oodata. Mis ei jäänud tulemata. Õppimisest uimasena(või oleme me lihtsalt mandunud?) tuigerdati vanasse heasse Patrickusse, et veidi ärimehe- ja karvkattenalju Rebaste arvelt teha ja ma jõudsin otsusele, et aeg on edasi liikuda ning midagi uut ja imelikku korda saata, mille kallal ilkuda. Või siis mitte nii palju ilkuda üldse. Vahelduseks. Uute tegudeni, patsaanid!
No comments:
Post a Comment