Mayhem

Viimnepäev on saabunud.
Idioodikari, mida nad ometi mõtlevad? Pärnu maaantee põleb, bussipeatused pekstakse sodiks, taotakse vastu busse. Terve Kosmose ümbrus on huilgavate venelastega täidetud, keset Roosikrantsi tänavat langeb kellegi aknast metoodiliselt veeballoone ning taamal huilgab lõpuks ometi ka üks sireen. Lõkkest keset teed ei paista kõike kontrolli all hoidvad helkurmehed välja tegevat. Vaid helikopter laseb sinakaid helke rahvamassidele, tekitades sellise vaatepildi, et ma olen äärmiselt vihane, et ma ei julgenud fotokat kaasa võtta. Roosikrantsi poe aknad on sisse löödud, kollases jakis koristaja istub ahastanult sees kommiriiuli juures pingil, poemüüja hõõrub silmi ja tõmbab kätega läbi juuste. Vehib segaduses pead. Lõpuks kuulen taamal sireene. Tänaval karjuvad nahktagides mehed "Russia, Russia" ja irvitavad kõvahäälselt neist napilt mööda lendavate veepommide. Kaugel juubeldavad. Käib pauk. Miks mind pole seal pilti tegemas? Kas see, et ma toon vabanduseks vanemate keelu presumptsiooni pole mitte lihtsalt õigustus minu tegelikult argusele ja ka mugavusele? Kutsub sinnapoole. Üksi ei tahaks minna. Meetrite jagu ainult venelasi. Vahepeal jooksevad vastu kaks eestlast, ning jälle taas, venelased, mehed ja naised, koerad, lapsed. Huilgavad. Naeravad. Ma kardan neid.

Buss manööverdab Roosikrantsi nurgal. Käib uus pauk. Naer. Inimmass laieneb kesklinna poole. Tundub, et vahetavad positsioone. Ei tea mis veel Tõnismäel käib, kui juba Kosmose juures selline mäss on? Kogunevad Roosikrantsi nurgale. Läheb põnevaks. Grupp eestlasi passib mu akna all. Räägivad Delfist. Eemal teised peksavad midagi, juubeldavad, taas. Vallutavad meie tänavat. Toss igal pool, klaasid purunevad. Suitsuhais imbub tuppa ja inimesed karjuvad all. Tahaks vaadata, tahaks pilti teha, ei või. Kurat nohh, nii tuim on istuda siin toas nagu mingil tavalisel koolipäeval, nagu midagi muud poleks teha. Mida nad ometi mõtlevad, mida nad teevad? Mis on kõige selle mõte? Isegi heli lindistada ei saa, kaamera ketas on täis. Ma ei taha elada mullis.

Vaikseks jäi. Tänav tühjeneb, kuid ei seal kaugel jälle, huile. Tõnismäel olevat üks maja põlema läinud, tulel on võimu. See on ju seesama maja, kus ma täna pärastlõunal kaltsukas käisin. Vaikselt aknast välja piiludes avaneb vaatepilt kambale hiiglasliku kimbuga valgete nelkidega, tänava otsas klaasi, vett ja üksikud inimesed. Õhkõrn suits. Turiste täis reisibuss võtab platsi. Taeva poole tõuseb Tõnismäe poolt veelgi suitsu. Kella 23.09ks on veel vaiksemaks jäänud. Helikopter väristab aknaklaase. Vaid suitsune tuba ja klassikillud kooliteel jäävad hommikuks asja meenutama. Või on meie jaoks ette valmistatud veel midagi erilisemat?
Hiljem sain valgustatud