Ehk lugu sellest, kuidas me Narvas käisime. Mitte päris kindel olles kuhu täpselt minek ning mispärast, istusime hommikul vara Ülemiste trammi peale ning sõitsime kuskile Lasnamäe piiri äärde, et saada juba sissejuhatus paneelikate, kalaleha ning eksinud kure näol kätte. Seisnud kahtlevalt ja kahtlaselt kaua tee ääres, leidsime päästetee rikkurist naise näol, kes meile oma presidendiauto mugavusi ning oma elu suurepärasust tutvustas kuni Rakvereni välja. Mispeale ei olnud muud, kui haarata esimene auto Kohtla-Järve suunas ning passida taas sealgi oma tunnikese, mängides arvamismängu vastusõitjate rahvuse teemal ning lauldes mingi tundmatut väljamõeldud Berjozalaulu. Ida-Virumaale jõudes lõi keelebarjäär kähku näkku, Jõhvisse saabusime jututeemal kuidas on otšen apasna ja mongo banditav, meie küll ühegagi kokku ei sattunud kokkuvõttes, kui siis vaid see üksik kahtlane vend, kes jooksuraja ääres paistis harjutavat ratturitele ööpimeduses selga hüppamist. Jõhvist taas korjas meid üles mees, kellega juba enne sai sõidetud, viis meid Toila külmhoonest Laine-nimelisi konservisilte oma tulevaste pulmade tarbeks tooma. Täitsa eestlane oli, läks Narva vene viina ja rummi tooma. Miks ka mitte. Maabusime Pushkini tänaval venekeelsete siltide keskele, graafilise disaini imed iga nurga peal viisid lausa elevusse. Otsides võimalikult autentset ning veidrikut söögikohta, viis me tee läbi meeletute blokkmajaderajoonide, kus iga nurga istus pinkidel tohutult inimesi, jalutas, jooksis, mängis. Elu käib. Ülekäigumehikeste jalad on rohkem harkis, kõik kohad on valuutaputkasid täis, tädid toovad Venemaalt odavat alkoholi, kivid on maalitud lepatriinudeks ja päikesteks, Tartu Ülikool ehitab röögatult koledat Narva kolledzit otse raekoja kõrvale ning tarmukas vene-eesti tädi tuleb meile sellest kohe pikemalt seletama. Endalegi üllatuseks leiame tõenäoliselt peaaegu terve Eesti ühe põnevaima luteri kiriku, turnime mööda iidseid mänguväljakuid, mida Tallinnast vaevalt enam leiab ning arutleme vahepeal kuidas ka inimestel võiks raseduse ajal tiivad tulla nagu emasipelgatel. Aeg on minna ja bussid on nõrkadele, elagu umbkeelsus ning esimesena peatuvad autod, ilmselgelt on avastatud uus nipp inimeste püüdmiseks- lehvita nagu poolearuline. Sellegipoolest viibime veel kella kümnest õhtul kuskil Rakvere lähedal udu keskel ning tee on autodest tühi kuni peatub Tulika takso ja meid jeesujutu saatel Lasnamäele poetab. Võib ka nii.
No comments:
Post a Comment