Varjud minevikul

Klisheeliselt parim aeg mõtiskleda eksisentsiaalsetel teemadel, süldilaua

ja viinapitsi vahepeale. Detsembrilõpu kokkuvõtteid igast aastast ja üleüldse

kogu elust ja ambitsioonidest näppudel üle lugeda tõenäoliselt võimatu.

Aga kurat, kõik tundus nii palju selgem tuulekõikuvas autos mööda metsa-

vahesid ning põlde kihutades, sõnatult selge ning tähtsusetu. Et kõik need suured

plaanid on tähtsused, kui tuul sind lihtsalt teelt igaveseks pühkida võib. Et

seda karta on mõttetu, kui sa tead nagunii, mis sinust kunagi saab. Või ei saa.

Ja samas ei tea üldse. Mis siis saab, kui ma siia metsateele sisse keeran? Kas ma

jõuan kuskile või ei tulegi üldse tagasi? Eile filmis ju ei tulnud. Aga kui ma otse

sõidan, mis siis edasi saab?

Viimasel ajal ma näen asju. Ei tea kas nad on tõde või on nad lihtsalt oma ambit-

sioonide vili, karjäristi, nagu ma viimati kuulsin, kõikumatu visioon. Ma pole

endast kunagi karjäristina mõelnud. Aga kui aus olla siis ma pole kunagi endast

eriti mõelnud. Kõik on pigem nagu jupid mingitest kaua aega tagasi nähtud filmidest,

sel juhul, olen ma siis koopia mingist filmikangelasest või on kuskil ka see päris

mina, mida kõik elu eest taga otsivad? Kui kõik on mingi referents millelegi, mis

on juba kirja pandud, räägitud ning näidatud, siis mis saab sellest, et me kõik

oleme nii erilised?

Ma tunnen, et ma tean midagi suurt. Mis see on, seda ma veel ei tea.