Vamos a la playa

29.juuni
Aire de Roquemare Nord?

Võib vist öelda nüüd öelda nüüd, et lugu on alanud. St.Etienne on forever lost ja maastikud tuhisevad mööda. Kaks korda ületasime Rhone'i, metsasalus sõid valged hobused rohtu. Viinamarjaistandused on veel pisikesed. Võimas tunne on, vahepeal oli isegi hirm, et see jääb olemata, kuid ei. Kaks prantsuse kutti, tõenäoliselt paarike, tagaistmele kokkupressitud, mängivad äraarvamismängu ja Hispaania piir muudkui läheneb. Kodu on olemas, plaan on olemas, kõik toimib. Kokkuvõttes sai isegi mälestusväärseid hetkeid maha jäetud, isegi selles kahtlasevõitu linnas. Paar purustatud südant, paar hingelähedast kohta, aga jumal tänatud, et läbi on. Ees ootab suur tulevik, plaanid plaanid, aktsioon ja aastakuplaan. Pea on raulik ja selge, lõpuks ometi.

I guess it could be said now, that the story has begun. St.Étienne is forever lost and landscapes are passing by fast, vinyards are still young. I can feel somekind of power running through my veins. Two french guys, possibly a couple, are pressed on the backseat, playing guessing game and Spain is getting closer by any minute. I have a home, I have a plan, everything just works. To come to think of it, in the end I got some quite good memories from France, even in this bizarre city. Few broken hearts, a few important places, but I still thank god, that it is over. There a bright future ahead, a year full of plans and action. Mind is calm and clear, finally.

Bis,

Laura.