Emmanuel

4.juuli

Ärkad hommikul pehmel diivanil, käid jaheda dushi all, ütled kahele ilusale prantsuse poisile Salut ja heidad pilgu aknast Sagrada Familiale. Kas kõik võiks veel paremini sujuda? Ja kuigi isiklikud kitarristid pidid enneaegselt lahkuma, on kodu olemas, õhtul saab pannkooke à la Estonie, isiklik Barca gei sebib homseks ooperikutsed ning isegi esimese õhtu mehhikoeksootikat peaks saama veel enne lahkumist sotsiaaleesmärkidel ära kasutada. Puude otsas on papagoid, kultuur on konsentreeritud palmide vahele parkidesse ja mäkid on ikka ja alati turisti parimad sõbrad. Laupäeval hook-uppisimie kõrvalolevate mehhiklastega, kes meid pärast mitmeid lostolekuid lõpuks linna suurele peole vedasid, kohutavalt segadusi ja intrigatsioone tekitasid ning lõpuks liiga bipolaarseks osutusid, et nendega koduhuvides arvestada mispuhul me pika ja tihke bussisõidu ranna poole ette võtsime ning lõpuks ka peaaaegu kogemata preili blondiinikristi üles leidsime. Nähtavasti aga on magamisreeglid Hispaanias vähe karmimad kui taevasinarannikul, hommikul sai ID-kaarti näidata ja halba hispaania keelt hablada, pärast veidi raskes olekus kuumavas päikeses tunde veeta ning eestile kadunud poja aktsendikat keelt kuulda. Sagrada familia ja haiglapark kuni lõpuks saabus sõnum prantslastelt, olaa, lõpuks saime ka oma ilusad frenchid kätte, kes osutusid Kristi peaaegu tuttavateks, kelle kontserti ta nädal tagasi kuulamas oli käinud. Alati mõnus hämmingule kokkusattuvustunne. Kodu saime ka täna neile vägagi mugava, Tapas ja Sangria ning öine flamenkokontsert kuni me oleme taas tänase jutustuse alguses tagasi.
La vita es bonita.

Wake up in the morning on a soft couch, take a cool shower, say salut to two handsome french guys and take a look at the Sagrada Familia from the livingroom window. Could life be any sweeter? And even though our personal guitarists had to leave early, we still have a home and pancakes à la Estonie, our personal gay guy is organizing us opera tickets and even the mexicans from the first night could maybe be used for social purposes. Parrots are sitting on trees, culture is spread everywhere between the palm trees and McDonalds will always be tourists best friend. On Saturday we mixed with the mexican group who was next to us on the beach and who, after being lost everywhere, took us to the biggest party of the city, produced shitloads of confusion and intrigues and finally turned ot to be to bipolar to keep counting on them for a home so we took a new long and crowded bus ride towards the beach and finally, almost accidentaly, found our personal blond estonian girl. But, apparently, the sleeping rules in Spain are a bit stricter than on the Côte d'Azur, so in the morning we had a chance to show our ID-s(the french laughed their asses off when I told them that the police wanted our ideas(des idées/ID-s), speak the worst spanish ever, after spend some hot hours in the sun, feeling quite dizzy and listening to the weird accent of an estonian guy lost to Estonia for a while now. Sagrada Familia and the hospital park until finally a message arrived from the french, who turned out to be almost acquaintances of Kristi. The world is fcking tiny, love the bizzare coincidence situations. Tapas and Sangria, midnight flamenco concert until I'm in the beginning of the story again.
La vita es bonita.