Balloonman

6.juuli

Istume kohvikus maantee ääres, telekas on miljonimäng ja Nestea kell
näitab veerand 12. Hommikune rahumeelne eesmärk üks korralik San
Ferminile suunduv turistiauto leida ja õhtu avapauguks Pamplonasse
jõuda, asendus paanilisest naermisest surnud kõhulihaste ja suurejooneliselt
ulmelise tundmusega kuskil Zaragoza läheduses. Alustagem maalilisest maas-
tikukraamist Barcelona piirialadel, Hitchwiki kummalistest juhendustest
bensiinijaama otsida kuni me arusaamale jõudsime, et kogu see info ei kõlba
vast küll muuks puhuks kui metsas ootavate pervertide leidmiseks. Saime
energiliselt vehkiva marokolase peale, kes, nagu ikka, sõnagi peale espanja ei
hablanud, kuid siiski meiega pikad jutud suutis maha rääkida kuni kuskil
Tarragona lähistel koos pisikese Hispaania kaardikesega maha pani. Järgmiste
marokolaste lõbustamise ülesanne jäi hispaania-prantsuse pudrukeelele, milles
tuli korduvalt kinnitada, et me ei taha neile külla minna. Isegi telefoninumbri ja
meiliaadressi saime. Tarragonast edasi leidsime end poolhämaral tühjal maanteel
tantsimas ja elu üle hirnumas, üritades juba ära arvata, kes meid põõsas magades
hammustada võib, kuni mingi vales suunas sõitev transpordionu meid oma sõber
kiirkulleri peale sokutas ning head teed Madridi poole soovis. Pikk lokkis mullet,
armatuuril pehmed loomad ja titelutt, naeratas tüüp meie laia naeratust ning teatas
korduvalt No problemo. Ühe tütre isa, narkodiiler, flamenkolaulja ja kamionist,
kes tõenäoliselt vedas papagoisid, istud ja mõtled, et la vita es bonita, lased tüübil
endale sõnaarvamismängu teha ja serenaadi laulda ning pead maha pikki poolaru-
saamatuid vestlusi teemadel abielu, muusika ja ohtlikud hispaania sexohombred. Ja
kõrval vuhisevad mäed, kiirusel 160km/h, päike loojub ja linnatuled sillerdavad siin
ja seal. Söönud pole ammu ja tulevikust pole aimugi, aga, miks ka mitte? Viimaseks
huumoritilgaks veel nummilt bensukatöötajalt hosteli küsimine ning temaga keset
pärapõrgut situatsiooni üle hirnumine, lisaks veel maanteest üle ronimise aktsioon
ning nüüd jääb veel koduleidmise huumor. Ilmselt selline suur huumor.

The directions to getting a car from outside of Barcelona told us to go to an inter-
section, turn left, ignore the gasstation, go up a bridge, take a small street to the right,
find a dirt road and some gasstation hidden there. So now we are sitting in a highway
cafeteria, there's 'who wants to be a millionaire' on TV and Nestea clock is pointing at
quarter to midnight. Initial calmful plan to find a tourist car heading towards San Fermin
and reach Pamplona before the big opening bang, has been replaced with stomach muscles
hurting from laughing and a magnifically awkward feeling somewhere near Zaragoza.
Starting with some unbelievable landscape stuff on the border of Barcelona and continuing
with Hitchwiki's strange directions probably wanting to drive us to some perverts house
in the forest. We got on a frantically emotional marocees guy, who, like always, spoke no
other language but Spanish, but who still managed to have long conversations with us
until he left us somewhere near Tarragona with a small map of Spain. To the next marocees
guy I had to explain in a spanish-french mix of a language that we dont want to fo to his
place, even got a phone number and email address. After Tarragona we found ourselves
dancing on a empty highway, laughing at eachother and trying to guess which kind of
animals would be waiting for us in the bushes, until some transport guy going in the
opposite direction took us to his friend teh express transport guy going towards Madrid.
Long wavy mullet, soft animals and a soother on the dashboard, big smile and a happy
"No problemo". A father, drug dealer, flamenco singer and a truck driver, who was probably
transporting parrots as we heard some weird noises from the back. You sit there and think
that life is amazing, try to guess what the guy is saying, let him sing serenade and have long
confusing conversations about life, marriage, extasy and dangerous spanish sexohombres.
Outside the mountains are going by 160km/h, the sun is setting and here and there the cities
are shining with lights. Last meal was ages ago and the future is unknown, but, why the hell
not? For a last drop of humour, asking for a hostel from a cute gasoline guy and laughing
with him on the parking lot in the middle of nowhere, understanding only about two words.
Climbed over the huge highway and now theres still the humour of finding a home left.
Probably quite a big joke.