Bob's not dead

Maeiteajubakuimitmes päev siin ja kuigi vahepeal on palav ja vahepeal on
nõrk ja vahepeal on pettunud, mõtlesin jälle näiteks eile mööda soojatuuliseid
tänavaid jalutades, et no kurat on ikka hea linn. Laupäev juba lasime nelja
estoniaa tsikiga St.Etienne'st jalga peale uimast õhtut kahtlasevõitu peopaikades
ja võtsime suuna Chambery poole, kolm poolalasti neiut tantsimas kiirteel,
pole probleemi, korra oleks isegi tasuta Itaaliasse saanud, iga päev ikka korra
tuletame meelde, et äkki oleks pidanud kinni haarama võimalusest. Alzeerlane, kelle
jaoks elektro on Snoopdog, maffiakalduvustega ärimees, kes jättis meid 170km/h
sõitvate autode vahele ning pisikese koeraga Savoia meatguy , kellel teejälgimis-
oskused puuduvad, sest noh, me oleme ometi ju nii kohutavalt ilusad. Pisike laupäe-
vane pettumusmoment viis vara koju, järgmine hommik sulberdasime ojas ja mini-
jugade vahel, nägime hobuseid ja eesleid, nuusutasime sõnnikut. Hommikul ühel linna-
piiril ning õhtul juba kogemata teisel, õhtusööki sai prantslaste valvsa pilgu all ja öösel
oli taevas sweet sista moon. Esmaspäeviti pole kahele tüdrukule paremat ideed kui
minna kahekesi parki istuma, et võimalikult palju alzeerlasi ikkagi endale külge kleepida
ning lõpetada kergelt kiivakiskuva vestlusega mehega kongost. Matti to the rescue, lõpuks,
õhtu lõpetuseks kerge doos ameerika aktsenti pluss kahtlasevõitu prantsuslasi ja soomlasi.
Suurema doosi sellest sai teisipäeva õhtul keset hiidparki hobusetalli kõrval maas püherdavaid
purjus ameeriklasi jälgides ja sellegipoolest visalt valitutega prantsusekeelt rääkida purssides,
järgmise doosina natuke prantsuse heahalba huumorit, tilkhaaval hispaania kuuma verd kuni
päris ööseni välja, kus vahepeal muud keelt peale hispaania kuulda ei saanudki. Peaks äkki
kaaluma ära õppimist? Hommikul laulsid linnud.
Eile õhtul jämmis Boob sõpradega BRockis, paar tänavat edasi keerasid muusikanuppe pintsak-
lipsustatud diidzeid oma pisikeses korteris, kuhu tuli aknast siseneda. Et ikka veidi tuttavlikku
tunnet tekitada, natuke veel hispaanlasi jalgpallimatsi peale karjumas ja pärast purskkaevus
tähistamas, party like theres no tomorrow, või nii nad vähemalt karjusid kuni tantsuplatsile
jõudsid ning seal siis apaatselt ebamääraseid liigutusi tegid. Isegi mehhiko doktor Tulio,
kes lubas oma hommikuseks anatoomiaeksamiks võimalikult mälus olla, ei saavutanud
oma kõrgeimat hullusepiiri, seega otsustasime nad sinna tuikuma jätta ja järgmise päeva
uutele rahvusvahelistele suhetele panustada.
Minna ristile või mitte minna ristile, selles on küsimus. Ujuma nagunii.

flickr.com/popihuhuu