Just one gear on my fixie bike.
Hakkab juba traditsiooniks kujunema ronida vähemalt kord kuus kuskile põõsaste vahele, kust jumala eest ilma surmasaamis võimaluseta välja ei saa, eriti spets oleks, kui alati midagi rasket ka kaasas oleks, nagu näiteks ratas. Ei aga tegelikult ei kurda, kolmekümne kilomeetri harjumused hakkavad tagasi imbuma ja isegi jalgupidi ojas sai sulberdada, milline eksoootika. Sõnnikuodöör ja metsalehmad, vanad sõjaväeosad ja mäge mäge mäge mäge, ei saa üle aga ümber saab, kaunis pikk ja higine see teekond ainult. Noh vähemalt jalalihased saavad olema kivikõvad. Ja eks muidugi nagu alati ikka ja jälle siinmaal kombeks, olen ma ju ometi nii kohutavalt hurmav oma katkise maika ja ketiõliste näppude ning tõenäoliselt ka feissiga, et seda lihtsalt kohe peaab ära mainima tänaval. Kummalised inimesed. Fotokat kaasa ei julgenud sellele pühalikule esimesele rattatestmisele võtta, fotoka ja maanteerattaga 40km/h allamäge ei kõla eriti soovitatava ettevõtmisena. Vähemalt ratturitele pakkusin nalja ratas käe kõrval ja higi tilkumas ülesmäge rühkides.
Kalendri täitsin ilusti kenasti peaaegu juuni alguseni juba ära. On mida oodata siit ja sealtpoolt.
No comments:
Post a Comment