
Aeglane, kiire, kiire. Kui viimased kaks eemaldada, saab tulemuseks minu aktuaalse konkreetse arvutiseisundi. Missealsikka.
Ükshetk (ütleme siis, et keskmiselt paar tundi tagasi) ma avastasin, et varasemast kokkuvõtetearmastusest pole just kuigi palju ilminguid alles jäänud ja siis ma mõtlesin, et kurat teab, äkki tuleb võib-olla isegi kasuks, kui natuke järele mõelda, mida kõike viimase paari kuu jooksul ette söödetud, sisse imetud ja kõrvale pandud on, sest mis kasu sellest saab, kui teadmiste asemel salvestada vaid fakt nende omamisest?
Täiesti konkreetselt annab tunda see legendaarne väide, et inimene on kõige targem kohe pärast keskkooli lõpetamist ja ülikooli alguses, sest noh, ilmselge ju, vana ja kohati kasutu teadmistepagas pole veel vale lennuki peale tõstetud ning lisaks kuhjub veel järjest uut kraami, mis, olenevalt juhtumist, kaldub kasulikkuse poole rohkem kalduma. Või no vähemalt on selline huvitav ja aitab väheke ego upitada ja silmaringiga särada. Tegelikult ma kahetsen muudkui aktiivselt, kui suurt osa tervest potentsiaalist ma ära ei kasuta, samal ajal imestan siiski, kui palju ikkagi toimunud on. Ilmselt, kui eesmärgitu kohaloleku registreerimise asemel (no näiteks matetunni väisamise) annab iga kohalkäidud hetk midagi reaalselt juurde, siis on see aktiivsusekuvand päris loogiline, ometi ei tohiks kuskile piiri tõmmata, laiendada, laiendada, laiendada. Ilusad ideed, aga kui nad vähemalt olemas on, siis kuskile nad ikka viivad. Parem ikka juba poolele teele saada, kui alguses konutada.
Hämahämahäma. No olgu. Traditsiooniliselt, et kuskile välja jõuda, alustatakse algusest.
Esimene nädal oli üks suur segadus alustades viieteistminutiliste tundide, ületunniste vaheaegade, infotunni arusaamatusega ja piinlike vaikusringidega. Oli tuttavaid nägusid ja tegelikult oleks ma pidanud näinud olema ka neid, kes ettevalmistuses ei figureerinud, kuid eksamid olid üks suur paks udu ning eelnädalast õnnestus väisata vaid seda kõige edukamat loengut raamatukogukasutamisest à la 'see siin on arvuti!'. Tõenäoliselt oleks saanud ka aktusel ära registreerida enamvähem üldpildid, kui suvi veel liiga hoos ning aju käte kokkutagumisest pehmenenud poleks. Seega esimene nädal oli üks paras spekulatsioon inimolemuste teemal, millest tegelikult niimõndagi muutumatuna püsinud on, samas kui osad on transformeerunud ikka hoopis teisteks inimesteks. Kultuuriajalugu, disainiajalugu, graafiline disain, tüpograafia, kirjanudus, illustratsioon, värvusõpetus, joonistamine, muusika, film. Suure hurraaga hakkas kohe lisanduma üllatajaid nagu põdratakso ning söök ja jook, millest kujunes välja tõeline rahvusvaheline intrigatsioon à la Ringvaade. Väljaspool erutas Kumu jälle tasuta filmivalikuga, alustades Ameerika filmiprogrammi ja Dr. Strangelove'iga, millest kasvas edasi kerge Kubrickumaraton, eriti kuna varsti sai Space odyssey teemalist loengut kuulata. Absurdi, absurdi, aga kuidagi kõikuva iseloomuga, ma mäletaks nagu, et Clockwork Orange ei tahtnud eriti peale minna ja ega odüsseiat polnud just ka kõige kergem jälgida, samas nii doktor kui metallmehed erutasid päris piisavalt.
Teisel neljapäeval sündis Katarsis, mis praegu on küll vist varjusurmas, aga küll ta pärast hindamispõrgut tuhast tõuseb. Kerge suhtestumine, natuke nalja, Uuemaailma avastamist ja laseritega Edgarit. Legendaarne. Otsa natuke mobiilsust à la Tartusse põrutamine, et Vanemuises megaelamus lätlaste "Sound of Silence'ist" saada ning järgmisel varahommikul Pärnu tee ette võtta ning auto teise, Riia poole suunduva vastu välja vahetada. Viimasest korrast eelarvamuste ja minikibestumusega laetut (kus on mu vaene rahakott?) suutis Riia seekord üpris meeldivalt vastu võtta, kõvasti juugendit, säravad tuled, disainipunktid ja aknasaun kompenseeris edukalt ära vene keele külluse ning kergelt silmakriipiva vabadussamba (ei lähe ka neil seal nendega kõige paremini). Lisaks Asteriski raamatuküllastus, uudishimulikud vanemkursuslased, kummalised kirikukontserdid ning äraeksimised. Mightyfools-Amsterdam.
Kumus laiusid Tööstuslikud maastikud, fotod ja puha, aga natuke igavaks jäi seekord. Härripotter lendas ka ringi nii ja naa, natuke pikaks kiskus, samas meeldib mulle endiselt see uue režissööri värk, mille kohta ma selles kuulsast Trashiblogist pigem laitust lugesin. Enne kahte viimast oli asi minu arust ikka päris mannetu, mulle see süngete kaadrite värk läheb peale küll ja noor Voldemort oli ka kuidagi kütkestav. Aga no mis Potterisse endasse puutub..nojah. Ei, aga tegelikult ma tabasin ühe murdosa sekundi jooksul mingit potentsiaalmoodi asja temas, kahju, et ta ülejäänud kolmele tunnile seda ei rakendanud. Katarsis jätkus, alates seekord degustatsiooniga Beerhouse'is ning Katarina üllatusliku näituseavamisega ning kuigi algul pidi see sõna vist tegelikult tähistama vaid konkreetselt meie kursust, laienes see varsti juba pea kõigile. Lisandus ülejäänud GD ning natuke vabakunsti. Avastusmoment Katus.
Järgmine nädal tõi Linnafotograafia pioneerid Eugène ja Berenice, selline sujuv, rahulik fotodokk, ei laidaks sugugi. Katarsis 408 kattis seinad kaootikaga. It's just not a gane anynire. Nädalavahetusel andis DJ biiti ja küttis mahlapressi, Viljandi ei väsi võlumast.
No nüüd ma väsisin küll ära, siit edasi tänase päeva seisuga tuleks ainult argieluhõngu.
Ma ei leia seda laulu üles, kuidas see võimalik on? Igast august teda tuleb ja nagu sõnad oleksid ka arusaadavad aga vastet ei leia. Seda pole küll enne juhtunud. I know everything about you, you know everything about me, they know everything about us. Ma kahtlustan sügavalt, et mingi mininüanss on lihtsalt paigast ära ja ongi kaputt. Kui keegi teab, aidake mind:D