Plussmiinuspluss

Linnas on kahtlasi isendeid. Pläskudega, sädelevaid, kõpsuvaid, Taurustega, bemmidega. Täna on ju neljapäev? Mina isiklikult vaimustun põhjalikult filmimaailmast ja nutan vaikselt pihku, et seda lõbu hetkel südametunnistus kuidagi lubada ei taha. Kas tõesti sai terve septembri ja oktoobri lihtsalt lakke sülitatud, ei teagi, oleks nagu omaarust teinud nii seda kui teist ja isegi natuke kolmandat, aga mida konkreetselt, ei taha kuidagi meelde tulla. Fakt on see, et kuigi veel endiselt täpselt graafikus, siis mitte piisavalt, et väikeseid kõrvalepõikeid teha. Salamisi natukene ikka paha ei tee, samas. Puhkust on ka vaja.Tallinna Ülikooli filmiasjale suutsin ma end kohale vedada lausa ühe korra, kuigi plaanid olid suurejoonelised ja võimalus iseenesest tore. Alleni 'Zelig' oli kavas ja kuigi naerma just ei ajanud, nagu mõnda, ja kohati veits tüütu ka, oli siiski selline, noh, tore. Nutikaid leide oli päris palju ja vanakino imitatsioon kukkus ka päris adekvaatselt välja.. just. Kumul on vedanud sellessuhtes rohkem, et sinna olen ma nii mõnigi kord rohkem jõudnud, kui välja arvata näiteks see kolmapäev, kus nooos Bulgakovi vaimu välja manati ning hoogsalt mööda lava ringi lennati(päris lendamist oli täitsa peaaegu et olemas). Erutas piisavalt, kuigi kipun jagama ema suhtumist selle aasta lendu, mõned ei sümpatiseeri kohe üldse, enamus on sellised hmmmtüübid ja siis üks äge Jürjens, kes kokku annavad sellise korraliku vaadata koosluse. Ja kui muu akrobaatika oli ühtepidi ja teistpidi, siis inimikonograafia ristilöömisest vääris tõepooelst omaette kunstiteose nimetust.See-eest järgmisel nädalal oli kord jälle Kumu ja Jack Smithi käes, kelle suurejooneliselt värviküllastunud erootiline Atlantis purunes kaunis hurmavalt. Väike tõestus, et performance'it on võimalik teha ka täiesti fenomenaalse ja arvestatava kunstina. Ennetundmatu mees, aga väga teenimatult; kes pole veel kuulnud, uurige järgi. Tänase päeva märksõna on ilmselgelt Vaido Neigaus. No tunnen hästi, väga hästi!