Jour seize.
Esimese viie minuti jooksul üleni sätendavasse vette, hommikusöögiks viinamarjad ning laht täitub jahtidega. Ning täitub jahtidega ja neid on veel ja veel ja veel. Valged ja rikkad. Kas kuskil on ka Armani? C’est le paradis. Aga Canne ootab, ta ootab meid pikisilmi. Esimest korda G seltsis, kas annab ehk nüüd seda kuulsat kabrioletimagnetit näha? Aga ei, vaid Itaalia kolmik, hommik..lõunasöök Tropez ning 300 meetri nooruk et voilà, auto otse Cannes’i. Keel hakkab kuumusest, kõndimisest, väsimisest vääratuma selles G-d kangesti erutavas Escalade’is, mis Ameerikast sisse toodud ning seetõttu 20 minutit politseikontrolli ning paberimajandust nautiv. Aga asi pole veel väga hull selle keelega, kõik muudkui kiidavad, no las kiidavad, mulle meeldib. Cannes’i piirile kesk hiidkaubandust ja odavkaupa ning mis edasi? Bussi eest maksta ei raatsiks, no aga hääletame. Oo, hummeriga polegi veel sõitnud..aga ei, ka seekord mitte. Lõpuks peatub kaheistmeline kaubik. Samal ajal kui G keset redeleid, värvipotte ning pintsleid tasakaaluharjutusi teeb, selgub juhile, et me oleme lapsed koju jätnud ja mesinädalatele tulnud. ‘Nii tore on reisida, kui ollakse armunud, eksole?’ Võib ka nii. Kesklinna tänaval kõnnib üks naine. Seda naist ma tean. See naine on Poti Emand. K üritab kõrvarõngaga konservi avada, inimhordid jälgivad breikareid, kuld- ja hõbemehi, maomeest ning meie jalge ees laotuvaid käejälgi. Eriti erutab neid G jalge alla jääv Johnny Hallyday, kes pidavat ilgelt kuulus olema. Mina ei tea, mina pildistan Roman Polanskyt vastukaaluks. C-le traditsioonikohaselt saabub ruutu paar hiljahilja, püütakse Küpriisida, kuid kaunis tulutult mikrofoni ja võimendeid omava neegripoisi kõrval, seega on aeg nightswimminguks. L saab teada, et ta on tõsiseltvõetav tõsine inimene ning otsustab sellest liigintrigeeritud olla, koos K-ga veel ühest teisestki nähtusest juurdeajendatud saada, kahekesi kleidi(laadsed asja)d selga ajada ning klubi poole ajama panna, kuigi selle asemel maanduvad nad hoopis vaid paar meetrit eemal ning integreeruvad pikemaajaliselt prantslaskonnaga kuni lõpuks rannatoolide tagused kopatuurid ning vägisi kinnivajuvad silmad märku annavad, et aeg on oma kaaslaste juurde naasta. Liivalt leiame matid, liivalt leiame ranna ilusaima päikesevarju, mille all seismist naersid nii ülaltmöödujad kui subjekt C veel hiljemgi.
Jour dix-sept.
Äraminek või? Ei tea, pigem ikka mitte. Tehkem parem šopingut hullunud turistide keskel ja tüdigem sellest ära ja istugem Mäki ees ning söögem pistaatsiajäätist. Aga vanalinn on hurmavveetlevlummav ja muuseumi keskel tornis lehvib trikoloor ning avaneb vaade ja vanalinna jalamil asub odavpood. Ning kuigi domineerivad Poola litsid ja linnahõng on kuidagi vale, on ikkagi Prantsusmaa ja mitte veel see lähenev Itaalia ning Cannes siiski. Piknik on kail, kus lained löövad kõrgeks ning juuksed saavad märjaks, pisike poiss teeb nalja ning peitust, inimesed saavad uusi nimesid ning tõstavad nilbenaljade lati überkõrgele. Saagem tuttavaks, mina olen Mimmi Nõmmik.
Meri on, meri jääb meri olema peab laine laksudes rannale lööb(elagu Kihu Virve).
Uinub Poti Emand, uinub Ruutu Kunn, uinub Poti Äss. Siin ei maga, sõbrad. Koht on sama ainult pisikeste sibavate lisanditega ning ilma varjuta ja lisaks sellele paistab, et on reede ning natuke liiga vara vaikuse jaoks. Magavate inimestega vestlust alustada ikka ei üritaks ju?
Jour dix-huit.
Cannes’t lahkuda me ei taha, ei taha, ei taha, vot ei taha. Sellepärastki venitagem veidi ja veidi veel, imetlegem ornamentaalseid märkmike ning söögem baguette’i. Ikka mäki ees, ikka mäki ees. On ka antiigiturg.
Kui ülejäänud rahvas otsustab Nice’i bussi kasuks, siis milleks rikkuda traditsioone komplekti CL puhul, kui on võimalus taas suunduda Canne’ist pekki? Pikkpikk teekond mööda Croisette’i kuni lõpuks leidub mitte just kõige sobivam koht hääletamiseks, kus kõik inimesed millegipärast oma rongi ja bussiteooriat raiuvad. Eiei, autostop, ikka autostop on see, mis on meie jaoks. Esimene neeger avab võimaluse läbida läbimärg retk läbi koleda ja lõputu Antibe’i ning oodata hiigelaeg Tortura saatel 39 kraadises päikeselõõmas oma päästjat kabrioletti, mida lõpuks ei tulegi, tema asemel sümpaatne vanapaar elustiiliga’elasime Pariisis, aga viskas üle ja kolisime Nice’i’, kelle meespoolel olid isegi C sülge nõretama panevad jalanõud. Üheskoos sündis otsus, et Nice on prantsuse edetabeli raudses tipus. Aga jälle tulevad need käänulised kõrgustesse pürgivad teed, kus hääletada on noh, hullus. Siiski, Senegali valgemees, kes on prantslastes pettunud viib meid Saint-Jean-Cap-Ferrat nimelise koha suunas, kuskohas meil pikemaajaline küsimärklus aset leiab-kus kurat me nüüüd oleme?! C ilastab ja tantsib keset teed. Ning ka meie tee viib bussi. Ühe euroga Nice’ist piirini? Taistole teeb silmad pähe. Ühtlasi näeb ära ka Monaco, mis altvaates kordi meeldivam tundub, Monte Carlo ei paista erinevat. C pea kipub otsast kukkuma kuni on aeg veeta taas rekordaeg Mentonis, kus ülejäänud neli pole peaaegu et käinudki. Lõpuks paistab Vive la vie, see Prantsusmaa kõige algus. Veel viimane pilk loojanguudusse vajuvatele prantsuse mägedele (Prantsusmaa nutab nüüd) ning ohkega ületame piiri. Automaatselt puudub poodides siidrinimeline joogipoolis, fenomenaalne. Edasiedasi Tallinna keemikut tundva naisega, kes poole sõidu peal avastab, et ta pidi poodi minema ning Ventimiglia poole tuleb juba jälle uus riist leida. Kohe näha, et Itaalia on taas käes, õhumusid, signaalid, möödasõeluvad rollerijuhid, kes kaasasõitma kutsuvad ning muidugi umbkeelsus. Sellegipoolest saame taas C kategooria auto peale ehk konserve täis valge masin, mille esiuks kõnnitee külge otsustab kinni jääda ning turvavööd puuduvad. Sees istub mees. Mees räägib inglise keelt. Aga tegelikult mees. On prantslanee. Kiiresti kiiresti räägib, kuuldes Eestist, hüüatab hoogsalt ‘Erki Nool!’ ning lõpetab reisi sõnalaviiniga teemal hiina sportlased vs väikeriikide tšempionid. Ühtlasi saame teada, et konservid, mille otsas istume, on mõeldud tema 28 kassile, keda ta oma kodus Nice’is pidada ei saanud, sest naabritele ei meeldinud, ‘so he put them in Italy’. Väljudes langesime naerukrampide küüsi.
Ventimiglia kesklinnast vist autot ei saa? Ikka saab. Elagu umbkeelsed kommionud!
Aga pimedaks läheb ning Santo Domingo (Diano Marina) on endiselt kaugel. Kuskil suvalisel teeotsal väljumegi öhe ning mida võib taas näha? Täpselt nii, kitsast kõrgustesse suunduvat käänulist teed. Tuttav tunne juba. Neame iga kabrioletti mis möödub, mis mõttes olen mina ainuke, kes veel rikkurit mängida pole saanud? Needus siia, needus tänna, needus...oota mida? Peatus? Mida sa veel ootad, jooookseme!
Elagu umbkeelse Roberto Mercedes Negro Asti (ega mina ei tea ju kah, äkki mõni autopede teab paremini, kas oli hea saak või mitte), kes 20 kilomeetri jagu lõbusõitu teeb, et meid täpselt sihtpunkti maha panna. Diano Marina, kas see ei pidanud mitte pisike rahulik linna olema? Fiesta iga nurga peal, tants, tuled, muusika. Nightswimming toob hea une.
