Song to say goodbye

Jour vingt.
On suvehommik, aeg on äärelinna odavpoodi kõmpida. Ja keskpäeval saab päris jäätist. ‘Aga kuulge sõbrad, läheks Milanosse? Tuli äkki sihuke mõte.’
Veidi jalutamist ei tee paha, kuni kiirteeni välja, otse Roosaklõpsukese auto peale, Albegnasse välja ning sealt otse Milanosse..tühjustühjustühjus mööda tänavaid pikalt laialt, mitte ühtegi inimhinge. Kus on keskus, kus on turistid, kus on metropolielu? Tramm viib ainsasse kohta, kus võib täheldada mõningat liikumist, kuskil seal kaugemal peaks paiknema Duomo ja tänavate viisi šopingut. Sinna me lähemegi, seal me end leiamegi imetlemast seda ilmaime, sealt me leiame oma sõbrad ja sinna me jäämegi. Kes ütles, et Milano on mõttetu? Skulptuuriteadlase unelm laiub meie ees väljakul, hurmab, lummab, paelub. Iga tunniga jookseb väljak tühjemaks, tühjemaks, tühjemaks kuni on pime ja me jagame teda vaid mõne ükskiku rändaja ning kodutuga. Küpriisil on hoog sees kui nendega liitub too rumeenlane, kelle nägu ma ei tea. Muuseumihoovi ekraanil näidatakse itaaliakeelset mõrva ning nurga taga avaneb unelmate privaatala punase vaiba, laternate, muusika, laemaalingu ja ornamentidega. Mis juhtuks kui siia magama vajuda? Mõne aja peale sünnibki otsus end ekraani taha tellingute vahele sättida, kõik on vaikne ja turvaline. Kollane matt on veel vaid puudu, mille saamiseks tuleb vaid tagasi uuest magamisskeemist segaduses inimeste juurde pöörduda, ainult, et tagasi minnes..on väravad suletud. Väike sahkermahker, Ruutu Äss ja Poti Emand lahkuvad une poole, ruutu Kuningas intrigeerib. Kesk Milanot, on öö ja ringi liiguvad vaid politseiautode hordid ning relvastatud mehed. Kas vahepeal on sõda lahti läinud? Käime mööda linna- siin ikka ei magaks ju, siin ka mitte, no siin kindlasti mitte. Ruutu Emand on kadunud. Purskkaevu juurde, kindluse ette viib me tee ja siin ta lõppebki.
Jour vingt-et-un.
Äratus üheksa kellalöögi peale. Kas me mitt pool üheksa kiriku ees olema ei pidanud? Merde, alors. Pühalikult sisenegem kiriku võlvide alla, see on midagi enneolematut. Silm ei haara väikest osagi kõigest sellest, aju veel vähem. Ei, ei lähe veel lennujaama, aega on. Šopahoolikud toovad ellu uusi värve, üllatavaid, šokeerivaid, hurmavaid. Poti Ässal on mustvalge periood. Keskpäeval selgub, et meie lõpp on nagu algus. Ja lõpuks kaovad kõik teadmata suundades kuni PL oma tasuta transpordis CK duost mööda sõidab täpselt Orio ees. Puhtad riided, puhas olek, puhas nauding. Suve viimane 12kroonine kvaliteetšampus, mille võib avada alles koti eduka pakkimise puhul suure aplausi saatel. Kulutagem kõike veel, mis alles jäi, telefoniakut, šampooni, jaksu. Aga kes tuleb minuga purskkaevu kaunistama? Aga loomulikult.
Sõidab mööda üks carabinierimasin. Viskame riided seljast.
Sõidab mööda teine carabinieri. Hüppame vette.
Sõidab mööda kolmas carabineri. Lehvitab.
Sõidab mööda neljas carabinieri. Seebitame K juukseid.
Sõidab mööda viies carabinieri. Kallame šampooni fontääni.
Sõidab mööda kuues carabinieri. Jookseme ringe ümber purskkaevu.
Sõidab mööda seitsmes carabinieri. Laulame Across the universe’i hitte.
Sõidab mööda kaheksas carabinieri. Tõmbame suunanoole posti otsast alla.
Sõidab mööda üheksas carabinieri. Teeme noolekunsti.
Sõidab mööda kümnes carabinieri. Tantsime autoteel tangot.

Mul on uni
Mul on kõhuvalu
Mul on piinlik
Ma olen nõme
Ma olen Milano lennujaamas ja mul on kõht valus
Ja ma lähen varsti sõidan lennukiga Põhja-Euroopasse, Põhja-Euroopasse
Ja mina mõtlen, et võiks minna tagasi Lõuna-Euroopasse
Lõunasse, lõunasse, lõunasse jäi mu hing
Aga hing on..